Sõit Tartusse

Paaripäevase Petseris olemise järel, kui polk täiskoosseisuliseks formeeritud, saadeti mehed tagasi Lõunalaagrisse "Mind aga," kirjutab Maitla, "komandeeriti Tartusse kaarte tooma. Sõit sinna toimus väikese vene autoga. Teel liikusid autokolonnid. Tartusse jõudes oli linna ääres kontroll. Nägin paberiribasid täis kleebitud aknaid."

"Ehkki oli paar tundi üle südaöö, käis töö diviisi staabis täie hooga." kirjeldab Paul. "Mulle antud kaartidel oli Põhja-Eesti. See tekitas teatud lootussädeme, et meid ei viidagi Eestist välja. Põhja-Eestis oma rahva seas sõdides võib peale ületulemist kohe hakata venelasi kupatama. Soodsa momendi saabudes aga on võimalik isegi varem rahvast päästa rüüstajate käest."

"Teel tagasi Petseri läbisid need mõtted mu pea," on päevikus kirjas. "Peamine - kuidas põgeneda. Tagasisõidul seda teha tundus isegi ahvatlev. Üksainus politrukinärakas istus taga kastis. Kerge olnuks sellega hakkama saada ja siis koos eestlasest autojuhiga metsa pageda. Ent puudus mu sõber - 9mm püstol, kaasas oli vaid väike Singer kuue padruniga. Ent seda pidurdas mõte - kuhu jäävad ja mis saab sel korral mu sugulastest. Pealegi mu Lõunalaagris olevatest tublidest eesti poistest, kui ma jalga lasen. Samas näitasid saadud Eesti kaardid, et Venemaale saatmise hirmu pole."

Paul arutab päevikus edasi, kas too kaartide toomise jant polnud lavastus, eestlaste petmine, või oli tõsine plaan saata neid Põhja-­Eestisse. "Kurat seda teab - selgust pole kusagilt saanud." Pärastisi pettusi ja valesid liites tekib küll tunne, et see oli puhas pettus.

"Kaardid staapi ära andnud, läksin koju magama. 26.juunil oli minu viimane puhkamine minu korteris Ersovas. Järgmisel hommikul läksin tagasi laagrisse."

Laagris sai Paul viimase kirja Tallinnast. Ümberringi käis samal ajal täienduseks saadud meeste varustamine. Ööseks aga pandi laagri ümber välja ustavaks peetavate meeste vahtkonnad. Küllap kardeti juba siis, et eestlased võivad jalga lasta.

Paulil - saame päeviku vahendusel teada - õnnestus neil päevil oma tublide poiste kaasabiga hankida esimene portsjon laskemoona­280 7,62 kaliibrilise püstoli padrunit. Igaks juhuks.

"Esialgu või niigi palju," on päevikus kirjas. Erilised teened, saame teada, olid ses osas ajutisel rooduvanemal nooremseersant Elmar Mägil.

Siis olid nad - eesti sõdurid - valmis teekonnaks, mis jäi paljudel viimaseks. Tee viis ühed otsesesse surma, peagi algavais lahinguis sakslastega, teised Venemaa sunnitöölaagreisse surema, veel ellujäänuid loodavasse Lembit Pärna juhitavasse Eesti laskurkorpusse, kolmandad aga eri teid kaudu Eesti Leegioni või muudesse sakslaste loodud Eesti väeosadesse, kelle lahingutandriks said Neveli sood. Narva jõe joon, Sinimäed ja Ülem-Sileesia.

III. Päevikjutustab esimesest sõjasuvest

Suur oli meeste ärevus Värska Lõunalaagris. Mis neist saab? Kuhu nad viiakse? Eestisse? Sarmaatia lagendikele? Ühed uskusid üht, teised teist. Aga see, et midagi pidi tulema-toimuma, oli selge kõigile. Juba liikus kuuldusi sakslaste edust, mis ergutas paljude peas eos olevaid põgenemisplaane.

Toimus seesama, mida kirjeldab Juhan Peegel - nad viidi Venemaale.

Siin on selle teekonna kirjeldajaks mees, kes Saksa poolel teenis välja Raudristi Rüütliristi. Terve järgmine peatükk ongi Paul Maitla päevik ta teekonnast Venemaale, ületulekust Porhovi all sakslaste poolele ja sakslaste käes vangisolekust Ebenrodes.