See toimus Porhovi all

"Pilt maanteel muutus iga päevaga. Suurem osa sõidukeid liikus Porhovi suunas ning vahel oli kolonnis paarkümmend ja enamgi masinat. 5.juuli varahommikul tuli teade, et liigume edasi. Pidasime poistega nõu ja andsin neile korralduse metsa pageda pimeduses kui saame käsu hakata taganema.

Teel liikuv autokolonn oli muutunud juba püsivaks looklevaks maoks. mille algust ega lõppu polnud näha ja mille suund seesama Porhov. Sai selgemaks, et rinne taandus korratuses. Siin-seal kohtasime teel üksikuid vene sõdureid, kes olid hirmunud, paljud relvadeta ja millegipärast paljajalu.

Saime meiegi korralduse liikuma hakata, aga otse rinde suunas. See oli meestele rõõmus teade. Kasvas otsus põgeneda, niipea kui avaneb esimene võimalus. Alustasime hommikul kella kuue paiku rännakut. Meile liikusid vastu autod. masin masinas kinni. Kahju oli vaadata seda varandust. mida nad kuradid Eestist välja vedasid. Eriti tegi viha see, et pooled autod kandsid Eesti ja Läti tunnusmärke. Tahes-tahtmata tekkis soov, et tuleksid ometi saksa lennukid ja lööksid mõned masinad rivist välja. Ei tulnudki kaua oodata. Olime umbes tunni liikunud vastuvoolu kui anti puhkuseks peatus. Istusin leitnant Kõluga kraavipervele suitsu tegema. Uurisin taevast ja nägin seal "lindu". Näitasin seda Kõlule. kes hüüdis: "Kurat. see on ju saksa lennuk!" Nägin, kuidas sellelt viis muna vajus kiiruga maa poole. Vaevalt 300 meetrit eemal sai pihta laskemoonaauto. Kohutav ragin ja tulevärk. Põlev auto pani seisma kogu liikluse. See rünnak tegi ka meile palju pahandust. Hobused kiskusid end poiste käest lahti ning tormasid kus seda ja teist. Terve voor oli segamini. Kohvrite vanker oli uperkuuti kraavi lennanud. Sain enda kohvri kätte oli terve. Eestlased asusid kohvreid ümber laadima, venelased olid aga metsa pagenud. Läksin neid otsima. Saingi paarkümmend kätte. Ajasin nad enda ees vankri juurde. Siis jõudsid saksa lennukid jälle tagasi. Kõik kordus.

Poisid said vahepeal voori korda, vankri purunenud ais parandati ja võisime taas liikuda rindele vastu. Liikusime mööda metsi ja ainult voor kasutas maanteed. Nii liikusime kümmekond kilomeetrit, ilma et keegi meid tülitanud oleks. Pärast lühikest peatust viidi meid läbi ühe metsatuka. kus minu rühm määrati pataljoni staabi kaitseks. Panin vahipostid välja ja uurisin maastikku - põgenemise seisukohalt.Laskemoona meil ikka veel ei olnud.

Staapi kaitsesime ööpäeva, siis paigutati rood üldist kaitset organiseerima, mis oli meile eriliselt vastuvõetav ja meelepärane.

Teise päeva õhtul toimus meist paremal umbes 4-5 kilomeetri kaugusel äge lahing. See oli ärev vaatepilt. Sakslased kasutasid leekkuule. Hommikupoole ööd taandus meie positsioonidest läbi sakslastega lahingut pidanud venelaste rood. Iga hetk oli meil oodata kas lahingu või taandumise käsku. Ütlesin poistele, et nad lahingukäsu korral ärgu tulistagu. taandumise korral aga kadugu metsa.

Lõuna paiku lippas eesolevast metsast välja veel mingi paaniliselt taanduv venelaste rühm. Mehed olid minema visanud püssid, jalast saapad ning tegid korralikku murdmaajooksu. Kuradi ilus oli näha niisugust võitmatut Punaanneed.

Õhtu eel käisin jões suplemas, vahetasin pesu ja ajasin habet, mida viimati Eestis tegin. Olin politrukile küll öelnud. et teen seda alles pärast sõja lõppu.

Korraga kuulsin vasakult kuulipildujate tulistamist ja üks ukrainlane tõi teate, et nad olevat maha lasknud saksa leitnandi ja tema autojuhi, neid saatnud mootorratur aga saanud põgenema. Läksin seda vaatama. Dokumentide järgi tuli välja, et mahalastu oli leitnant Verner Martin.

Siis tuli taandumiskäsk. Rooduülem ei nõustunud minu põgenemisplaaniga. Rühmadel kästi minna kilomeeter tagapool asuvasse metsa, kus pidi asuma koondumispunkt. Läksin oma poiste juurde ja informeerisin neid oludest ja enda kavatsusest. Korraga oli kohal politruk, laskevalmis püstol käes,ja lubas igaühe maha lasta, kes korraldust ei täida. Tal oli kaasas vene leitnant, kel samuti käes laskevalmis relv. Miski oli neid ilmselt ärevaks teinud. Rahunesid aga siis ja hakkasime minema voori suunas. Teel ütles politruk, et vene sõduri löömise eest tuleb mul homme komissarile vastust anda. Kolkisin nimelt üht venelast, kes ei tahtnud kuulipildujat kanda.

Poisid asusid voori pakkimaja kui see oli korras, hakkasime liikuma. Lootsime. et rõngas meie ümber on juba sulgunud. Pärast mõnesajameetrist sõitu läks voorivankril midagi katki ja tuli koorem maha laadida, et vankrit parandada. See läks eestlaste käes aga millegipärast väga aeglaselt, mispärast politruk vahetas eestlased venelaste vastu. Asi paistis neile ikka ja enam kahtlane.

Oli juba suur valge, kui uuesti teele asusime. Kavatsesime seal metsas, kus olnud staabi kaitseks, jalga lasta, aga politruk viis meid metsast mööda suurele maanteele, kust võeti suund itta.

Olime liikunud paar tundi, kui vastase lennuk meid teelt võssa ajas. Liikusime eeloleva küla suunas, millele avati aga äkki tugev suurtükituli. Sellega lõigati ära meie taandumistee. Politruk tahtis edasi liikuda vasakuloleva metsa kaudu ja suunas kogu kolonni sinna. Pärast maantee ja kraavi ületamist läks ta tagasi voori juurde ja siis nägin ma teda viimast korda.

Lasin rooduülemal kolmanda rühma ette saata ja seejärel ka enda rühma. Hakkasime liikuma rinde suunas. Mul oli grupis 11 eestlast. Läksin teatasin ka rooduülemale oma kavatsusest ning kutsusin teda kaasa. Ta raputas pead ja jättis minuga jumalaga.

Liikusime läände. Kilomeetri pärast tegin peatuse ja selgitasin poistele tekkinud olukorda. Edasi läksime juba piilurite julgestusel. Ühe küla eel ületasime maantee ja pidime läbi minema jõest, mis õnneks polnud väga sügav. Edasi liikumisel hüüdis keegi mind nimepidi ja viis poissi ilmus põõsastest lagedale - põgenejad nagu meiegi. Rühkisime edasi üheskoos.

Päeval oli kole kuumus, mispärast otsustasime metsas puhata ja öö tulekul hakata otsima sakslastega kontakti. Edasi liikumisel kuulsin korraga, kuidas keegi hüüdis: "Saimre!"'.

Hõikasin vastu. Läbi võsa minnes nägingi peagi kapten Saimret, pataljoni vanem-adjutanti, mulle vastu tulevat. Kaasas oli veel kirjutaja Raudsepp. See oli suur rõõm.

Arutasime olukorda ja leidsime, et vaevalt me oma grupiga kodumaale pääseme. Polnud meil ju toitu ja sakslaste tagalas relvastatult liikuda olnuks isegi ohtlik. Arvestuste järgi olime umbes 100 km kodumaast eemal. Pidasime seepärast õigeks end sõjavangi anda."