Rühmaülem Sergei Maripuu kompaniis

Nüüd teame seda, mis aegu maha vaikitud. Saksa relvajõudude löök 22. juunil 1941 Nõukogude Liidu vastu oli preventiivne. Juuli algul rünnanuks N. Liit Saksamaad. Sakslaste kaotus Teises maailmasõjas kahe rinde sõjana oli nii aga sisuliselt määratud juba I. Septembril 1939, mil see algas. Saksamaa koos oma liitlastega oli selleks sõjaks, eelkõige sõjaks Nõukogude Liiduga ette valmistamata.

Sakslastel oli ainult üks võimalus võita, pime, aga siiski olemasolev - ootamatu välksõda. Prantsusmaa, seejärel Belgia, Hollandi, Taani ja Norra edukas vallutamine andsid selleks ka mingeid lootusi, millega kaasnes ehtsaksalik ülbus: idakampaania võidame Pariisi marssimise stiilis ja nii polegi vaja liitlaste arvu selles sõjas suurendada, sest nad võivad võidu korral nõudmisi esitada.

Juba esimesed kuud näitasid, et Blitzkriegiga (välksõda) pole võimalik sõda võita. Ehkki esimesed saksa sõdurid olid Eestis juba juuli algul, takerdus rinne siinsamas ja nii, et punavägede lõplik väljatõrjumine Eestist venis 1941. aasta lõpule. Venemaa vallutamine aga muutus täitumatuks unistuseks.

Saksa 18. armee juhataja feldmarssal von Küchler andis juba augustis 1941 loa moodustada eestlastest julgestusüksusi. Nii loodigi 29. augustil Tartus 700 mehest pataljonisuurune väeosa. Soovijaid oli aga üle 2000. Loodud väeosa kandis nimetust Julgestusgrupp 181. Veel sündis viis sellist pataljoni, julgestusgrupi nimetuse all. Hiljem hakati neid nimetama idapataljonideks. Lisaks loodi veel Eesti rannakaitserügement ja lennuväeüksus. Mitmesuguste eestlastest koosnevate väeüksuste loomine jätkus 1944. aastani, mil Neuhammeris taasloodi 20. Eesti SS-relvagrenaderide diviis.

Paul Maitla oli valmis astuma ühte loodavasse relvaühendusse. Selle tee valisid Valdek Raiendi andmeil pooled koos Maitlaga kodumaale tulnud mehed. Maitla teenistuse algusest Saksa relvajõududes teame vaid seda, et ta astus politseipataljoni.

Sügisel 1941 nimelt hakati Ostlandi kõrgeima SS'i ja politsei juhi kindral Jeckelni korraldusel formeerirna politseipataljone (ühtaegu idapataljonidega). Pataljonid jagunesid rinde- (F) ja vahi(W) pataljonideks. Seda vahet tehti küll harva. Pataljonid koosnesid esialgu sadakondadest, hiljem neljast kompaniist. Eesti politseipataljonidele olid antud kasutada numbrid 29-45, 50,286-293 (numbrite 43, 44, 45,50,290 ja 293 kasutamise kohta pole andmeid). Mitmel puhul kasutati uue üksuse loomisel likvideeritud üksuse numbreid, samuti liideti üksusi omavahel, mille tõttu jäi mõni number vabaks. Pataljonid koondati kahte Eesti politseirügementi. Alguses kasutati nimetuse "politseipataljon" asemel nimetusi Sicherung- ja Schutzmannschafts - üksused. Teame. et mehed palgati neisse pataljonidesse vabatahtlikkuse alusel, esiotsa, aastaks ja neid rakendati väljaspool Eesti piire. Hiljem pikendati lepingut automaatselt kuni sõja lõpuni. Pataljoni suurus oli 500 meest. Nimetati neid pataljone Sicherung Abteilung (julgestusüksus) ja Schutzmanns ABT (kaitsepataljon). Alles 1943. aastal ühtsustati nimed politseipataljonideks. Need pataljonid kandsid numbreid 37-42. Mehi rakendati Venemaal Wehrmachtile allutatuna. Ühe sellise pataljoni koosseisu kuulus ka Tartus formeeritud lendur - kapten Sergei Maripuu iseseisev kompanii, mis 1941.-1942. aastal viidi Pihkvasse saksa lennuvälju julgestama ja allus 37. politseipataljonile. Oma teenistust alustaski Paul Maitla just selles kompaniis I. rühma ülemana. Ta sai sealolla 18. novembrist 1941 - 10. oktoobrini 1942. Võib uskuda, et Maitlale ei istunud allumine saksa lennuväele. Veelgi enam politseipataljoni koosseisus. Hingelt oli ta rindeohvitser. Just sellisena nägi Maitla oma kutsumust võidelda punase ilmakorra vastu.