Puhkus ja abiellumine

Värskelt autasustatud mehena sai Paul Maitla puhkuse esimest korda septembri algul. Ta sõitis otse Tallinna. Seal oli inimene, keda ta polnud küll näinud, aga keda soovis väga näha - sõjakaaslase Ants Angerja õde Aino, kellega ta mõnda aega kirjavahetuses olnud.

Kaks noort inimest kohtusidki. Vaevalt suudame midagi lisada, mis oli see, mis neid kaht inimest ühendas lühikeseks ja valuliseks õnneks. See oli kahtlemata suur tunne, millele lisas teravust kartus selle kiire katkemise pärast. Nad kihlusid. Pauli teistkordse puhkuse ajal 18. detsembril nad abiellusid.

Suhted Endlaga katkesid, kui algas tutvus Ainoga. Paul rääkis sellest Ainole ja oli seisukohal, et Endla ei sobinud temale. Aino oli õige. Just see. keda ta vajas.

Abiellumise päevast on säilinud kaks pilti. EsimeseIt vaatab meile vastu noor veetlev lokkis juustega tütarlaps. Ta on väga iIus - nagu täidetud välisest ja sisemisest õnnest. Tütarlapse kõrval täies vormis noor ohvitser(pildil). Mõlema näos tabame rõõmu langetatud otsusest, aga ka mingit seletamatut tõsidust, mida kannab hirm, mis saab meie noorest armastusest homme, nädala, kuu, aastate pärast? Kaugele just nagu ei julgenud keegi mõeldagi. Elati momendi õnnes. Kohutavaid mõtteid tõrjuti, nagu poleks neid olemaski.

Teisel pildil on noodsamad kaks noort inimest. Ehkki see on üks ja sama pilt, on tunne, nagu oleks juhtunud midagi vapustavat. Nägude tõsidus on saanud juurde toone, kusagilt on sinna tekkinud selgelt talutav hirm. Pildilt on kadunud ta SS-välgunooli kandev ohvitserimunder, on vaid nägu teise näo kõrval. Kaks nägu, kust juba kumab alasti kujul tulevane valu kogu oma inimlikus suuruses. Abikaasa pilt - see, mis raamtu tagakaanel, oli ja jäi Ainole alatiseks ta voodijuurde lauale.

Oli sündinud suur, inimlik ja ühes südames kaua elav tunne. Teises ei saanud see poolteise aasta pärast enam elada, sest teda polnud enam.

Aga praegu nad veel armastasid ja elasid oma elu lühikesi õnnepäevi. Sellest armastusest sündis üheksa kuu pärast tütar Kai, kes oma isa Paul Maitlat pole iialgi näinud, on aga õppinud oma ema tunnete põhjal teda väga armastama.

Kaiga vesteldes mõistad, kui tähtis on see, et ta isa on austust vääriv mees, kelle üle võib uhkust tunda.

Elu on tõesti keeruline.

Juba 2. jaanuaril 1944, just suure krahhi väravas, saanud olla abielus kaks nädalat, sõidab Paul Maitla tagasi oma väeossa Neveli all. Siis ei teadnud ta veel, kui lähedal on katastroof, kui õhkõrn on eestlastel kaitse ja et teda ootab selles kaitses roll, mis jätab tema nime kustumatult Eesti ajalukku. Kui Eesti II Vabadussõja sõduri. Sinimägede sangari.

Aga sinna on veel tükk maad.