Mõtteid

Juba sel ajal mõistis Paul Maitla, mis - näib - pole enam kui viiskümmend aastat pärast sõja lõppu saanud selgeks nii mõnelegi. Ta mõistab, et Nõukogude Liit on riik, kes asub end maailmarevolutsiooni ideest hullununa laiendama üle maailma. "Soodsa tunni saabudes," kirjutab ta, "nad hävitavad kommunismi tõkkevööndi - Balti riigid - Euroopasse, astuvad edasi ja edasi läände".

Samas, arutab ta, ei saa Saksamaa jääda selles sõjas Venemaa suhtes lõpuni ükskõikseks. Saksamaa on ainus riik, kes üldse võimeline Kremlit pidurdama. Inglismaa ja Prantsusmaa pole Maitla silmis võimelised "kommunistliku Venemaa laiutamispüüdeid läände seiskama".

Nende Maitla päevikus olevate sõnade sisu ja tähenduse tabamise poole hakkame jõudma alles nüüd, kui kommunismi algkodu Nõukogude Liit on kokku varisenud ja selle varisemise taustal palju segast selgeks saamas. Nende hulgas hiiglaplaan "Groza" hävitamaks kogu Lääne-Euroopa.

Vormilt punaväe ohvitser

1940. aasta suvel Eesti väeosad sisuliselt likvideeriti. Nõukogude Liidu relvajõudude koosseisus loodi neist Eesti territoriaalkorpus. Valgas dislotseeruv 3. Üksik-jalaväepataljon, kus teenis Maitla, saadeti Petseris formeeritavasse 171. jalaväepolku. Paul Maitla jätkas seal teenistust rühmaülemana.

1941. aasta kevade kohta kirjutab Maitla, et oli tunda otsest sõjapinget. "Vene politrukid jutustasid iga päev küll suurest sõprusest Saksamaaga, ent kogu aeg seejuures ootasid momenti. millal talle kallale karata, et sealset töörahvast päästa."

Nii mõtles Maitla ajal, mil kellelgi polnud veel aimu Nõukogude Liidu relvastuse hiiglaarsenalist ega ülisaladuses ette valmistatud ja pärast sõda piinliku hoolega varjatud plaanist "Groza". Plaanist, mille järgi pidi lõpp tehtama Euroopa ja kes ütleb, et ainult Euroopa kapitalistidele.

Edasi arutleb Maitla selle üle, et kui Saksamaa peab sõda Läänes, tuleks tal võidu saavutamiseks teha dessant üle kanali. See sidunuks aga kaaluka hulga Saksa vägesid Läänes. Kaitseta idapiir olnuks siis see, mida kommunistlik Venemaa pikisilmi ootas, et anda Saksamaale hoop selja tagant.

Et seda hoopi ära hoida, arutleb Maitla edasi, tuleks Venemaa kahjutuks teha. Teist teed lihtsalt pole. Aga kas Saksamaa seda julgeb, küsib ta, sest kaasaegne Vene armee polnud mingi tsaariaegne, vaid võrratult tugevam.

Just niisugused mõtted elasid Maitla sõnul tolleaegsete Eesti ohvitseride hulgas, kes teenisid Punaarmees. See oli neil kõhkluste-kahtluste, hirmu ja ootuste aeg. Oma parima sõbra Evald Aavastiku suhtes väidab Maitla, et ka too on kindel Saksa-Vene sõja puhkemises. Samuti lootis-ootas seda Arno Rebenetski. Ootasid paljud.

Päevad Värska Lõunalaagris möödusid vaikuses. Aga see oli näiline vaikus, milles oli kasvavat pinget ja tulevast tormi. Liikus kuulujutte venelaste suurte väeüksuste koondamisest läänepiirile. Samal ajal saab Paul teada, et palju Eesti vanemaid ohvitsere on küüditatud Venemaale. Ei teadnud ta päevikut kirjutades veel täpselt, kuidas tollase Eesti ohvitseride eliit tema Petseris oleku aegu taktikalise õppuse sildi all Petseri endisesse Kaitseliidu majja koondati ja seal üksteise järel kabinetti kutsuti, kus neid ootas alampolkovnik Mihhailovski oma abilistega. Ohvitseridel käsutati käed üles, võeti neilt ära püstol ja kaarditasku. Siis aga viidi kõrvalukse kaudu saali lava ette, kus kamandati põlvili põrandale, nägu lava poole. Kohal oli NKVDlastest tribunal. Seal võeti ohvitseridelt ära raha, pükste eest lõigati nööbid. Kadusid ka meeste kuldraamidega prillid, käekellad, välja kullast-hõbedast hambakroonid.

Seejärel kuulutati Eesti ohvitserid punaväest väljaheidetud kontrrevolutsionäärideks ja neid ootas see, mis Poola ohvitsere Katõnis. Vaid peatselt algav sõda muutis selle surmaks Norilskis.

Kõike täpselt teadmata ja kunagi teada saamata elas ometi Paulis kartus - midagi sellesarnast võib ka nendega juhtuda.

"Ootasime," on päevikus kirjas ",kunas tuleb meie tund."

Seda arreteerimist siiski ei tulnud. Aga päev-päevalt muutus meeste meeleolu laagris süngemaks küll. Petseri jaamast läksid läbi rongid arreteeritud eestlastega. Seda teati.

"Sõda aga viibis ikka veel. Paljudel enne optimistlikult häälestatud ohvitseridel tuju langes."