Metsniku poeg

Paul Maitla, tollase nimega Mathiesen (koolitunnistusel Mattiesen), sündis Tartumaal Vana-Kuuste vallas, endises Kambja kihelkonnas 27. märtsil 1913, seega aasta enne Esimest maailmasõda. Kärknas pidas ta isa Andres metsniku ametit, ema Pauline oli aga kodune.

Kärkna asub maalilise Amme jõe alamjooksul, mitte kaugel Tapa-Tartu maanteest. Ülikoolilinna Tartusse oli Kärknast üksteist kilomeetrit. Kärkna asulal endal on pikk ajalugu. Juba XIII sajandil oli Tartu piiskop Hermann sinna rajanud tsistertslaste mungakloostri, millest Pauli sündimise aegu olid järel küll vaid alusmüüri varemed.

Paul oli perekonnas noorim. Oli veel temast kaheksa aastat vanem õde ja õest omakorda vanem vend. Viimase kohta on teada, et ta langes Eesti Vabadussõjas ajal, mil Paul kandis veel põlvpükse. Aga küllap oli vanema venna langemine Eestimaa eest ja nimel ka üks neid asjaolusid, mis andis Paulile tõuke käia ta jälgedes.

Koolitee

Kaheksa-aastasena 1921 alustab Paul oma kooliteed Vana-Kuuste valla Sipe algkoolis. See oli oma aja kohta tubli õppeasutus, mis rajati külakoolina 1853 ja sai vabariigi algaastail kõrgema kuueklassilise algkooli nimetuse. Praegu varemeis.

Algkooli lõputunnistus nr 140 on Paulile välja antud 31. mail 1927.

Alla on sellele kirjutanud koolijuhataja E. Püge ja kolm õpetajat.

Tollal hinnati õpilaste teadmisi kolmepallisüsteemis: nõrk. rahuldav ja hää. Pauli lõputunnistust võime nimetada keskmiseks - on häid ja rahuldavaid hindeid. Hinnatud kümnes kohustuslikus aines, millele lisandub rahuldav vabatahtlikult õpitud usuõpetuses. Millegipärast puudub hinne laulmises. Elukombed on Paulil olnud hääd.

Sipe järel läheb Paul oma haridusteed jätkama Tartu Kommertsgümnaasiumi (Pildil sellest ajast).

Seda ajajärku Pauli elus meenutab ta koolivend, pinginaaber Heinrich Aruksaar nii: "Olin istet võtnud esimeses pingis, kui minu juurde tuli toekas blond poissja küsis, kas võib minu kõrvale istuda. Olin meeleldi nõus ja nii jäigi tema istekoht minu paremale käele kuni elektrotehnika haru lõpetamiseni 1934. aasta kevadel."

Pauli iseloomustab pinginaaber kui avala ja otsekohese iseloomuga poissi, kelle korrektne käitumine talle igatpidi meeldis. Et koolist kõike saada, mis võimalik, istusid nad otse õpetaja laua vastas. Neil mõlemal Aruksaarega olid ühised isamaalised aated.

Hääde ja rahuldavate hinnete hulk Pauli lõputunnistusel on enamvähem ühesugune. Raskusi on Paulil olnud eesti ja saksa keelega. Aga visadus, Pauli juba siis väljalööv iseloomujoon viib ta sihile ja 1934 lõpetab ta Tartu Poeglastegümnaasiumi elektrotehnika haru.

Tartu Poeglastegümnaasiumis sai ta ka oma esimesed kokkupuuted tulevase elukutsega riigikaitse õpetuse tundides, mis on tunnistusel hääks hinnatud.