Kes oli Paul Maitla?

Seisan raske ülesande ees. See on raskem, kui anda vastus küsimusele, kes oli Alfons Rebane. Rääkimata Harald Nugiseksist, kellega kümned korrad juttu aetud ja kes on mõistetav esimestest minutitest. Olev Remsu, ajanud vaid veerandtundi juttu Haraldiga, ütles kõhkluseta: "Missugune mees!"

Kes oli Paul Maitla? Kirjutanud läbi ta eluloo, lugenud teda iseloomustavaid kirjaridu, rääkinud pikalt tema võitluskaaslastega sõja päevilt. Kes?

Rohkem kui baanalne oleks panna paberile paljudes ajalehtedes olevaid trafarette - sangarlik, patriootiline, uskumatult tubli -, mis ei ütleks sisuliselt midagi major Maitla kohta, ehkki neis sõnades ei ole midagi valet.

Paul Maitla isik ei kuulu ühegi standardi alla. Ta oli isiksus väljaspool šabloone.

Võrdlen mõttes Maitlat Väino Linna "Tundmatu sõduri" kolme ohvitseriga. Lammioga, keda keegi eemaltki ei tahtnud näha. Vilho Koskelaga, kes kehastas parimat soome ohvitseri, Kaarnaga, keda mehed vaieldamatult austasid.

Paul Maitlas oleks nagu väliseid jooni neist kõigist kolmest. Selliseid, mis panevad teda austama, aga ka selliseid, mis tekitaksid tõrkeid.

Mis oli siis see, mis tegi selle noore ohvitseri erandlikuks, sundis teda austama neidki, kes seda sõdurlikus mõistes võinuksid ka mitte teha. Ohvitseriks ritta, kus Alfons Rebane, Harald Riipalu, Hando Ruus, Georg Sooden, Raul Jüriado ...

Kui olin aegu otsinud sellele austusele ühist alust, siis ühel hetkel tabasin, et olen selle leidnud. Kõik Paul Maitlas oli eht n e - armastus, uhkus, vihkamine, julgus, distsipliininõue, optimism ... Ta ei teeselnud uhkust, vaid oli uhke, ei näidelnud julgust, vaid oli julge ... Maailmas, kus valitseb teesklus, tekitab aga iga ehtsus iseenesest austust. Ka nende juures, kes seda omadust endas ise ei kanna. Ehtsust austatakse. Ehtsus on väärtus. Iseeneslikult austust loov.

Veelgi enam - ehtsus nakatab. Ja nii, et Maitla julgus, armastus, uhkus, vihkamine, optimism ... sai paljude julguseks, armastuseks, uhkuseks, vihkamiseks ja optimismiks.

Selle valguses muutub mõistetavaks palju, mis Maitla tegi, samuti tema tegudesse suhtumine.

Veel Ülem-Sileesias diviisi juures, kui kõik oli sisuliselt läbi, elas temas optimism: kevadel suurrünnak Kuramaal, jõuluks koju! Eks see tundunud ju ajal, mil minevik päevaselge, üsnagi arutu. Kas ka siis, kui tulevik oli teadmatus?

Paul Maitla vajas kodumaad, oma sealolevat naist koos tütrega, keda ta väga armastas, ja uskus siis uskumatut. Uskus, sest see oli ainus elupide. On see halb?

Kui keegi peab Maitla usku uduks, siis vastab Susi sellel oma tegelase suu kaudu järgnevalt: "Udu? Maitla ei aja kunagi udu. On ta muidu mis on, aga ise ta usub oma juttu."

Paljudel oli see usk ammu kadunud ja neil oli raske ta uskumist tõsiselt võtta.

On räägitud Maitla korranõudmisest kuni anekdootlike lugudeni välja. Heidelaagri üks sõdur tuletab meelde, kuidas Maitla tegi talle tõsise märkuse, et püssi ei tohi hoida horisontaalselt, vaid 60kraadise nurga all.

Ülem-Sileesias olemise ajast loeme Susi tekste. Siis, kui mehed Oberfalkenheimis elasid, nagu poleks ei homset ega eilset päeva. Maitla oli sealgi rügemendiülemana endist viisi sõduriik, asjalik ja relvagrenaderlikult tõsine. Nõudis ka rindeoludes surmtõsiseid ja sõdurlikke ettekandeid. Polnud seda sorti ülemus, kes oleks pärinud, et noh, poisid, kuidas läheb. Polnud tsiviilmees sõjas. Kord on kord ja kord on püha. Võitlus bolševismi vastu on tõsine, püha kohustus, mida tuleb võtta ühest minutist teise - just nii.

Päriselt see ju nii polnud. On küllalt näiteid ka sellest, kus Maitla heldis.

Siis avanes temas nagu teine mina. Ise austas ta endas väga esimest korranõudjat -, sest pidas seda vältimatult vajalikuks. Eks see nii ju ka olnud. Paljud mõistsid seda, mis ei tähenda, et kõik mõistsid.

Kui Maitla pärast Schedlau lahingut, kus, nagu mäletame, terve vene pataljon segi löödi, tuli mehi vaatama, olid need naridel. Rügemendiülema sisse tulles hüppasid mehed valveseisangusse, tema ütles aga rahulikult: puhake edasi. Ta embas rünnaku läbi viinud rühmaülemat ning surus oma põse ta paremale ja vasakule põsele. Võttis siis enda rinnast I klassi raudristi ja kinnitas selle rühmaülema rinda. Ütles, et praegu ei ole tal rohkem võimalik.

Maitla oli vaieldamatu autoriteet just sellisena, nagu ta oli. Ja küllap on Susil jälle õigus, kui ta väidab: "Niisuguseid tehakse vähe siia ilma. Mees, kes ei tee teatrit ja kellel on lõvijulgus."

Venelastega võitlemise oli ta võtnud oma peamiseks eluülesandeks, olgu või terve rinne kokku varisenud. Tema tegi ikka oma tööd: asjalikult, edukalt ja asjatundlikuIt, kuigi alati mitte vilistades.

Ta tegi kõik, mis ühel inimesel võimalik, et võita.

Oma vastastesse suhtumisel oli ta korrektne, nagu oli seda kõigi vastu. Kord toodi ta juurde vangivõetud vene kapten. Mees oli rängalt haavatud. Šokiseisundis. Maitla pakkus talle klaasi viina. Mees keeldus, sest kartis, nagu kartis kogu vene armee, et neid võidakse mürgitada. Siis andis Maitla klaasi Mägarile ja venelane võttis alles siis, kui viimane oli rüübanud. Mehe olemus leebus. Aga küllap leebus ka Maitla.

Maitla on saanud oma uhkusega aegu kestva imetluse osaliseks. Jälle ja jälle on nähtud teda: sirge, otsustav, trotslik, Rüütlirist kaelas, peas mütsil surnupealuu, lõkmeil läikimas hõbedased rombid. Ütlemas Rüütliristi kohta ajal, mil taganeti üle mägede: kõlbas mul sellega võidelda, kõlbab ka surra.

See ütlemine oli temalik. Ainult tema, major Paul Maitla, mees, kes kujutletav murdumas, aga mitte paindumas, võis nii öelda.

Ta uhke üksindus tegi ta erandlikuks ja andis ajaloole õiguse ta sõnu võtta tõsiselt siis ja tulevikus.

Vaatan ta pilti ajalehest "Varemeist tõuseb kättemaks". Mitte ühelgi teisel pildil ei ole ta nii tema ise: kõigi regaalidega, uhke, kokkusurutud huuled, pilk justkui kuhugi kinnistunud. Endas ja oma otsustes kindel.

Ja küllap on enam kui põhjendatud sõnad, mis Karl Gailit tema kohta ütleb, ehkki need tunduvad trafaretsed: Maitlal olid suurepärased juhiomadused - rahulikkus, otsustusvõime ja raudne tahtejõud.

Usume sedagi, mis ta ise ütles enda kohta temalt võetud intervjuus:

"Sõdurina oleks tahtnud kaasa teha iga üksiku löödud lahingu." Nagu peame õigeks ka tema veendumust: "Iga eestlane, kes jaksab kanda relva, peab nüüd valima sõduri tee. Kellelgi pole midagi kaotada peale elu, kõik tuleb tagasi võita."

Jään mõttesse Maitla sõnade üle - k õ i k t u l e b t a g a s i v õ i t a !

Kas just see tema palav soov enam kui pool sajandit tagasi antud intervjuus Berliini Kurfurstendammil olevas "Hillbrichi" kohvikus, ei ole jõudnud läbi aja meieni? Võimendatuna. Uues sihis, aga sama mõttega - tagasi võita Eesti, nagu ta oli. Seal Nymburkis mõrvati mees, aga ta sõnade mõte elab ..

"Tegusid, neid on rohkem vaja, vähem juttu ja rohkem teha," ütles ta sealsamas ja jälle nagu tänasele.

Karl Gailiti kokkuvõttev hinnang: "Kui lahkun hauptsturmführer Maitlast, tunnen, et olen rääkinud mehega, kelle usk ja kindlus on kõigutamatud ning kellest hoovab jõudu teistelegi. Sellist sõdurit ei võideta! Ning küllap too ongi õige juhi saladus - olla ise kindel ja suuta veenda ka teisi. Hauptsturmführer Maitla soontes voolab nende vanade Läänemere viikingite veri, kes enne surid, kui said orjadeks."

Leitnant Eerik Heine, Maitla käsundusohvitser 1944. aasta märtsist augustini, kirjutab: "Maitla oli briljantne lahinguohvitser ja administraator, kes oma meeste eest eeskujulikult hoolitses. Ta oli karm, kui vaja, kuid õiglane. Sakslastega ei olnud tal head läbisaamist, ent teda respekteeriti."

Äkkiline ja äkkvihaga oli ta küll. Kui vihastas, siis korralikult ja järsku.

Sakslased nimetasid teda Kugelblitziks (e.k keravälk).

Selline mees oli väärt tõelist armastust ja ta sai selle. Armastus, mis andis talle vaid lühikesi kokkusaamisvõimalusi oma armastatuga.

Aino ja Pauli armastus tuletab meelde üht teist armastust. Erich Maria Remarque'i raamatus "Aeg antud elada, aeg antud surra" on teise Pauli - Paul Graeberi armastus Elisabethiga. Lühike, suur kirgas tunne, mis saab erilise teravuse sõja taustal. Nende abiellumine. Armastatute kooselu lõpeb Pauli puhkusega. Elisabethis elab uus elu, kui ta lahkuva Pauli rongile saadab. Rongile, milles ta mees, keda ta enam kunagi ei näe. Siia juurde pilk lahkuvast laevast.

"Minu ema oli harukordne naine - naine, kes oleks vist iga sõjamehe unistus;" kirjutab oma emast ja Paul Maitla naisest Aino Maitlast ta tütar Kai. "Vaatamata oludele, mis mõistmata paljudele, oli ta kogu oma eluaja kõigepealt Paul Maitla lesk. Ta nägi oma meest viimati 23aastasena, kuid ma ei mäleta päevagi, kus ema voodi kõrval poleks olnud isa pilti. Ajal, mil ainult nimevahetus oleks säästnud teda paljudest ebameeldivustest, ei loobunud ta väliselt olemast oma mehe naine. Mida see kõik maksis, teadis vaid tema ise. Ema ei kurtnud kunagi. Ta oli endas veendunud ja kasvatas samas vaimus mindki."

See 175 sentimeetri pikkune kõhn mees kergelt süttiva loomusega oli imepärane. Olles täidetud suurtest tunnetest, äratas ta neid ka teistes.