Heidelaagrist Bad Tölzi

Peagi oli Paul oma meestega Debicas, kus vagunid laaditi viimaseks etapiks Kohhanovka jaama. Seal lähedal pidi asuma loodava Eesti Leegioni väljaõppelaager. Toosama kuulus Heidelaager, mis on elu lõpuni säilinud tuhandete Eesti sõjameeste mälus. Seal sünniti sõjameheks. Seal sõlmiti sõprusi. Mis jäänud igaveseks. Selle laagriga ühenduses sai Paul Maitla tutvuse mis muutis ta elutees palju ja oli rohkem kui tähenduslik. Aga sellest hiljem.

Ega laagriski neid keegi oodanud. Mida kujutas endast Heidelaager? Seda on iseloomustanud siinkirjutajale nii sõnas kui paberilepandult kümned Eesti sõjamehed. Laagrit on kiidetud ja kirutud, räägitud sellest head ja halba. Nagu ikka on mitmesuguseid mälestusi sakslaste sigatsemisest, Poola imeilusate naiste lahkusest, puskarist. mida küladest selle-teise eest saadi.

Tegu oli Poola omaaegse sõjaväelaagriga, mida nüüd sakslased kasutasid oma sõdurite väljaõppeks. Lõplikult jäigi ta valmimata. Laager ise jagunes kolmeks 800 meetri pikkuseks ringiks, millest igaüks pidi majutama rügemendi. Sakslased ehitasid juurde neljanda ringi.

Laagri peahoones asus komandantuur, selle ümbruses olid mitmesugused töökojad, laod, veevärk, elektrijaam, pesumaja ... Seal kusagil oli ka sõdurite kodu, raamatukogu, lugemislaud. Teatergi neljandas ringis. Männimetsa sügavuses asus aga kohvik, peibutava nimega, "Waldlust" kus eesti sõdurid mõnikord sakslasi peksid ja ka ise peksa said. Mõnede keeli oli see ka lõbumaja moodi asutus, "metsalust"' kaasa arvatud.

Arvatavasti oma laagrisoleku teisel päeval läks Maitla laagri komandandi juurde. Tollel polnud instruktsioone, mida eestlastega pihta hakata. Sakslane aga instruktsioonita midagi ette ei võta.

Nii korraldas Maitla laagri esimestel nädalatel temaga koos saabunud meeste elu omaenda äranägemise järgi. Puhas Eesti väeosa. Ta moodustas kaks kompaniid, mille ülemaiks määras lipnikud Pirgi ja Kompuse. Staabi koosseisu kuulus veel Eesti Panga ametnik Mölder, kes hiljem Sinimägedes langes, siis Tartu Ülikooli üliõpilane Mandre. Adjutandi kohuseid täitis E. Silm.

Nii elatigi Maitla juhtimisel esimesed kümmekond päeva. Kogu õppetöö toimus eesti sõjaväe määruste kohaselt. Aga see, puht Eesti väeosa, tõeline Eesti Leegion, eksisteeris vaid nood kümmekond päeva.

Kümne päeva pärast saabus neli Braunschweigi sõjakooli lõpetanud SS-oberjunkrut ülesandega luua ja välja õpetada Eesti Leegion. Algasid muudatused. Eesti sõjaväe kord ja kombed pidi asendatama saksa omadega.

Ühe jutu põhjal visanud Maitla end seepeale ristseliti oma magamisasemele ning nõudnud, et Eesti Leegioni väljaõpe peab toimuma Eestis kehtinud sõjaväekorra järgi ja ka Eesti sõjaväe auastmete tunnustamist. Ta oli Eesti Vabariigi ohvitser ja sellest pidi saama Eesti väeosa! Mehe iseseisvust ja jonni arvestades polnud see sugugi võimatu. Kurat!

Aga küllap oli sel nõudmisel sama vähe jõudu kui eestlaste mis tahes vastuhakkamisel valitsevate maade tavadele ja korrale. Saksa sõjaväes oli see vastuhakk reaalsus, vastuhakkajaga aga õieti midagi ei juhtunudki. Eesti korpuses tähendanuks see nõudjale otsest kuklalasku või siis teed GULAGi ja kuklalasku seal.

Varsti hakkas saabuma uusi mehi täienduseks esimesele 113-1e.

Tuli Sarmaatia hiiglalagendikelt, tuli Eestist. Tuli sõdureid, tuli ohvitsere. Nende hulgas end pärast lahingutes kuulsaks võidelnud Hando Ruus ja Oskar Ruut.

Osa ohvitsere. umbes 80 meest saadeti Bad Tölzi täienduskursustele. Ka Paul Maitla.

Bad Tölz asub Münchenist paarkümmend kilomeetrit lõunas haruldaseit kaunis kohas. Varustus ja õppeabinõud olid koolis esmaklassilised. Oma ujula (25x 15), võimlemis- ja vehklemissaal. Ruumid poksimiseks, keeglisaal. rääkimata lasketiirudest. Kooli ülemaks oli Rüütliristi-kandja kolonel Fritz Klingenberg(pildil), viisaka käitumisega noor mees. Lisaks kooli alalistele instruktoritele käis neid ka väljastpoolt Bad Tölzi.

Valdek Raiend oli Bad Tölzis samas lennus Paul Maitlaga. Üks nende õpetajaid täienduskursustel oli ta sõnul oberjunkur Ervin Raudsepp. Saksastunud eestlane (isa eestlane, ema sakslane), kes oli eestlaste vastu vaenulik, eriti aga nende vastu, kel saksa keel oli vilets. Vaevalt et Maitlagi ta pailaps oli.

Kursuste ajal kandsid mehed kooliruumides ühesugust riietust, millel puudusid nii auastme kui väeliigi tunnused. Nad olid lihtsalt ''junkerid''. Kui mehed aga linna läksid-kas Bad Tölzi või Münchenisse, panid nad endale selga ohvitseripagunitega mundri. "Huvitav, kirjutab Raiend, ,oli siis jälgida neid sakslastest allohvitsere, kes koolis meile "sõitu" tegid. aga linnas pidid meile "kulpi viskama". See neile muidugi ei meeldinud ja nad hoidusid linnas meist eemale."

Selles klassis, kus Maitla ja Raiend, oli veel hulgaliselt Eesti Vabariigi sõjakooli lõpetanud ohvitsere, paljud neist reservohvitserid. Raiend mäletab neist kapten N. Triiki. siis leitnant Väino Pärtelit, August Kompust. Elmar Maidret. Paul Tohverit ja Ants Angerjat.

Ants Angerjaga kujunesid Pauli suhted eriti sõbralikuks. Käidi koos linnas. vesteldi sõjast, kodumaast, omastest. Siis ühel päeval näitas Ants oma koduste pilte. Ühel neist oli, ta tollal 22-aastane, õde Aino.

On silmapilke, mis muudavad su elu, ilma et sa ise seda teaksid. Need silmapilgud tekivad märkamatult ja saavad päev päevajäreljõudu. kuni nad sinu vallutavad muud unustama pannes. Üks neid silmapilke juhtus Paul Maitlaga Bad Tölzi ohvitseride koolis, kui ta nägi Ants Angerja õe, veetleva noore tütarlapse, pilti. Sest päevast hakkas tema silmisjärkjärgult tuhmuma teine naine Endla, keda meenutasime sõja esimesel päeval Musta Kassi lõunale mineku!.

Paul sai Antsult ta õe aadressi. Algas kirjavahetus, mis asendab sõduril seda, mida noor inimene üle kõige vajab - armastust. Ja küllap sündis see vajadus mõlemas kahes noores inimeses.

Bad Tölzis aga läksid päevad, nädalad, kuud.

Igal reede õhtul näidati meestele suures auditooriumis filme.

Esmalt propaganda, siis nädalaringvaade ja lõpuks mõni mängufilm.

Tagasi Heidelaagrisse. Leegionist saab Brigaad

Bad Tölzi junkrukool lõpetatud, pöördus Paul Maitla koos oma kursusekaaslastega tagasi Heidelaagrisse. See oli, nagu Raiend mäletab. 1943. aasta aprilli algul, 6. või 7.

See. mis laagris meestega vahepeal oli juhtunud, oli kergelt öeldes ootamatu. Vihagi tekitav. Paar päeva enne meeste saabumist Bad Tölzist oli Eesti Leegioni kuulunud pataljon "Narva" minema viidud ja antud Ukrainas tegutseva soomusdiviisi "Wiking" käsutusse.

Seda kõike oludes, kus eestlastele oli antud tõotus meie mehi kasutada üksnes Eesti piiride läheduses, tõkestamaks venelaste Eestisse tulekut. Meeste pahameel oli tõsine ja levis ka sakslasteni.

Ühel päeval kutsus eestlaste ülemuseks pandud austerlane Franz Augsberger eesti ohvitserid kokku ja püüdis neid veenda: pataljon tuuakse varsti tagasi. Tema, Augsberger, tegevat selleks kõik.

Vaevalt uskus keegi pataljoni peatsesse tagasitulekusse ja ega uskunud sellesse Augsberger ise. Sõda on sõda ja siin valitsevad tema seadused.