Enne Oppelni alla minekut

Eesti maismaa langemise järel 1944. aasta septembris otsustati Riias, et kõik Eesti 20. SS-diviisi sõdurid koondatakse Ülem-Sileesiasse. Sinna hakati suunama kõiki eestlasi sõltumata väeosast ja sellestki, kas nad üldse mingis väeosas teeninud. Neid mitmel viisil eri teid kaudu Saksamaale jõudnud eesti mehi oli maa täis. Nad andsid välja isegi oma ajalehti. Üks neist oli "Varemeist tõuseb kättemaks". Selle 24 esimest numbrit ilmus juba Eestis, aga ülejäänud 16 Saksamaal, peatoimetajaks Karl Gailit.

Sellele lehele andis ka värske Rüütliristi kavaler Paul Maitla pärast lahkumist haiglast 17. detsembril intervjuu, mille pealkirjaks "Mees täitku alati mehe kohust".

See intervjuu anti Berliinis Kurfürstendammil olevas kohvikus "Hillbrich'" mis oli saanud tollal Saksamaal olevate eestlaste üheks kokkusaamise kohaks. Tänu sellele intervjuule on meil võimalik saada üsnagi realistlik pilt Maitlast sel ajal.

"Kohvik "Hillbrich", loeme, "sumiseb kui mesipuu. Siia on tuldud, et kohata lähedast sõpra, tuttavat. Isegi need, kes tunnevad üksteist nägupidi, noogutavad seal üksteisele, nagu oleks nad vanad tuttavad. Juttu jätkub rohkem kui aega. Näeme mehi erinevate väeosade tunnustega arvukamalt aga Eesti Diviisi:"

Siis jääb intervjueerija pilk peatuma ootamatule külastajale, noorele ohvitserile kapten Paul Maitlale, kes äsja autasustatud Rüütliristiga.

Maitla on täis optimismi, mis kooskõlas ka lehe nimega: varemeist peab sündima kättemaks ja selleks tuleb mehel täita mehekohust. Kätte maksta kõigi tapetud isade-emade, õdede-vendade ja naiste-laste eest, nende piinade ja valude eest. Majade eest, mis rusudeks muudetud, maa eest, mis puruks tallatud venelaste sõdurisaabastega.

Selles intervjuus räägib Maitla, et on jõudsasti paranenud pärast haavatasaamist. "Tervis on mul korras, käsi käib nii mis laksub;" vastab ta ja demonstreerib, et augusti lõpupäevil Kambjas läbilastud õlg on saanud tagasi oma endise liikuvuse. Soov on tal aga taas minna sinna, kus võideldakse.

Oma perekonna kohta ütleb, et taandumiste segaduses ei suutnud abikaasa tõenäoliselt leida võimalust põgenemiseks. Ootas ehk kamraadlikku abi, mis tulemata jäi. Nüüd on ta abikaasa ilmselt bolševike käes.

Saame teada, et Maitla lauas istub veel teisigi sõjaväelasi. Nad kõik tervitavad teda pärast paranemist. Kõigil kibelemas üks ja sama küsimus: millal värske Rüütliristi kavaler tuleb tagasi diviisi juurde. "Jõulud loodan veeta juba oma meestega;" vastab Maitla. Täpsustab siis, et läheb tagasi oma poiste juurde arvatavasti 20. paiku. Vahepealset aega aga soovib kasutada omaste otsimiseks. Veel on tal lootusi - võib-olla abikaasa siiski pääses.

Seda aega Maitla nii kasutabki. Seal tollal ilmuvates lehtedes, kus sadu otsimiskuulutusi, on neid, milles ta palub teateid oma abikaasa kohta.

Üht otsimiskuulutust võime lugeda 16. detsembril 1944 Saksamaal ilmunud "Eesti Sõnas" ja seal on kirjas: "Palun teateid oma abikaasast Aino Maitlast (sündinud Angerjas), eriti tema saatusest peale 18. septembril. Tänulik iga teate eest. Paul Maitla. FP nr 56475 A:" Sama kordus 20. detsembri "Eesti Sõnas".

Ilmselt võis neid otsimiskuulutusi lehtede rubriigis "Otsitakse omakseid" varem ja hiljemgi olla.

Nii saigi ta lõpuks Eestist hiljem tulnud inimeste kaudu teada oma tütre Kai sünnist. Taas kõrvuti rõõm ja ahastus.

See oli aeg, mil Eestimaa tervenisti, kaasa arvatud kaua vastu pidanud Sõrve poolsaar, oli vaenlaste poolt vallutatud. Nõukogude Liidu armee, juhitud inimkonna ajaloos oma meeste suhtes halastamatuima väepealiku Georgi Zukovi poolt, valmistus andma viimast lööki surmakrampides Saksamaale.