Eesti Brigaadis kompaniiülem

Eestlastest tugev lahinguüksus luua oli 1943. aasta algul üsnagi lootusetu. Mahajäänud meestest hakati moodustama väeosa nimega Eesti Brigaad.

Algas otsemaid täiendav meeste otsimine Eesti Brigaadi üle maailma.

Brigaadi, mille ees sõnad SS ja nimetus Eesti Vabatahtlike Brigaad.

Sisult oli see, mis nüüd järgnes, sunduslik "vabatahtlike" saatmine Leegioni. Tuli esiotsa mehi ida-ja politseipataljonidest. Kuus aastakäiku eesti noormehi kutsuti kohustusliku tööteenistuse korras Saksamaale. Oli võimalik valida, kas astuda tööteenistusse või Leegioni – võidelda Eestimaa eest labida või relvaga. Suurem enamus valis ikka võitluseks relva. Oli ju vaenlane vaja hävitada ja kes teeb seda kui mitte ise? Sündis ka Eesti Leegioni Sõprade Selts, mille ülesanne innustada mehi Leegioni astuma.

Tänapäevalgi kuuleme vihaseid-vihkavaid avaldusi: need mehed kuulusid SS'i! Teame aga, kuidas nad sinna sattusid, Wehrmachti võõramaalased astuda ei tohtinud, oli valik, kas hakata kannupoisteks kuskil tagalateenistuses, või astuda eliiti, mille nimeks oli Waffen-SS. Peagi oli Heidelaagris umbes 8000 eesti meest. Pooled neist "vabatahtlikud sunniviisil", ehk siis mobilisatsiooniga, läbi tööpataljonide.

Ainus, mis mehi tõesti innustas, oli teadmine, et nad saavad tulevikus võitlema selle koletusliku režiimi vastu, mis Eestimaale sedavõrd palju kurja oli teinud, et see võttis meestel silme eest mustaks ja sundis relva haarama.

5. mail kinnitati Eesti SS-Vabatahtlike Brigaadi koosseis. Sinna kuulusid kaks grenaderirügementi ja eriüksused, kokku 5000 meest. Sellest peale algasid rängad õppused, tihti varavalgest hilisõhtuni.lkka põhimõttel – raske õppustel, kerge lahingus. Aga peamine: brigaad varustati uute heade relvadega. Varem olid mehed võidelnud idarindel venelastelt üle võetud saagirelvadega. Uued saksa relvad teenisid meeste täieliku heakskiidu. Eestlased uskusid, et nad saavad nende relvade abil tõrjuda julma vaenlase oma kodumaalt välja. Keerulisena näivad asjad on tegelikult lihtsad.

Septembri lõpus toimus Heidelaagris sündmus, mille toel on punane propaganda aastaid maalinud eesti sõjameestest pilti kui natsidest. Brigaadi külastas SS-Reichsführer Heinrich Himmler koos Eesti väeosade kindralinspektori J. Soodlaga. Sellest ajast on ka pilt. kus SS'i riiklikjuht. nahkmantel seljas, kõneleb eestlasest allohvitseriga, kel käed kramplikult külgedel(pildil). Eestit sõja ajal mitu korda külastanud mehena on Himmler eestlasi alati kiitnud. Vaevalt see kiitus meile eriline au on, küll aga räägib sellest. et saksa kõrgemas juhtkonnas polnud mingeid raudseid plaane idaalade suhtes. Seekord kiitis Himmler soomusdiviisi "Wiking" koosseisus sõdinud "Narva" pataljoni mehi ja avaldas lootust. et Eesti Brigaadi mehed sõdivad bolševikega sama edukalt.

42. rügemendi ülemaks sai Henn-Ants Kurg, viimane Eesti sõjaväeatašee Prantsusmaal 43. rügemendi ülemaks aga kolonel Juhan Tuuling. Suurtükiväe gruppijuhtis major Aleksander Sobelev. Brigaadi ülem oli austerlane Franz Augsberger.

Paul Maitlast sai 45. rügemendi I pataljoni 3. kompanii ülem. Sealt algabki ta tõeline võitleja tee Rüütliristi ja ohvitseri kuulsuseni välja. mis on jäädvustanud teda kui Sinimägede sangarit.

Neveli all sai Maitla Raudristi

Novembri keskel oli saksa väejuhatus seisukohal, et Eesti Brigaadi mehed on lahinguiks valmis. Vaevalt küll selleks kunagi valmis ollakse, aga selleks suureks heitluseks kõlbasid nad ka nii, nagu olid ja Heidelaagris neid selleks treeniti.

Laaditigi mehed rongile ja ees seisis sõit tundmatusse. Oli lootusi. nagu neid alati tekib - Eestisse. Aga see lootusekübe kadus, kui kusagil Läti piirides pöördus rong itta. Peagi sai selgeks - suund oli Nevel'ile. Venelased olid Neveli juures tugevate jõududega saksa rinde läbi murdnud, mida nüüd Eesti Brigaad pidi riivistama.

Maha laaditi mehed Shebezi jaamas. Sealt liiguti läbi "Rosona Vabariigi" - nii nimetati partisanide valdusi. Läbinud kahjustusteta selle küllalt ohtliku ala, oldi silmitsi vene regulaarvägedega. Brigaad sai ülesande tõrjuda vastane Mesno ja Nezero järve joonele. Sellest peale algasid ägedad lahingud. Eestlased näitasid taas, et nad on esmaklassilised sõjamehed. "23. novembri hommikuks," kirjutab oma sõjamälestustes leitnant Georg Ilta. "oli kogu ettenähtud rindelõik kindlalt meie käes."

Paul Maitla osavõtust neist lahingutest pole teada midagi konkreetset. On aga tõend, mis ütleb - ta võitles oma meestega hästi. I. pataljon. mille 3. kompanii ülem Paul Maitla oli, kandis peamist raskust läbimurde sooritamisel vene regulaarvägedest. Ta käitus tõelise rindeohvitserina. 8. detsembril anti talle lahingus üles näidatud vapruse eest II klassi Raudrist.