Eesti 1944

Asume kirjeldama traagilisemat osa selle sajandi, aga võimalik, et kogu Eesti ajaloost. Selles liituvad ülevus ja heroilisus inimlike kannatuste suurusega. Räägime ajaloost, kus sündmused on uskumatud, aga teame, et just nii nad toimusid.

See on pilt Eesti II Vabadussõjast, I Vabadussõja järjest. Teisalt on see aga 1939. aasta sügisel tegematajäänu tegemine. Teame nüüd, et enne kui vene väed siia baasidesse tulid, oli kindral Laidoner andnud hulga operatiivseid ja administratiivseid korraldusi juhuks, kui tuleb haarata relvad. Need korraldused seostusid riigikaitse, mobilisatsiooni, kattekava ja lahingukäskudega. Kardeti õigusega. et baasid tähendavad Eesti sisulist vallutamist. Seepärast määratleti 1939. aasta septembris, kust on kõige tõenäolisem vaenlase tulek, millistele positsioonidele siis minna, millised teed tõkestada, sillad õhkida, tankitõkked ja miiniväljad luua. Kuidas organiseerida õhuvaatlus, kaitse, pimendamine... Eriline tähendus anti Narva rindelõigule, sest sealt oli karta kiiresti liikuvate väeosade välkrünnakut. Seati üles valveposte, välivahtkondi. Sillapea positsioonil ja jõejoonel asuvad raudbetoonpunkrid avati ja seati lahinguvalmis. Laskeväli puhastati, tankitõrjemiinid pandi oma kohale. Mehed said lahinguportsu padruneid ja tagavarakomplekti puhast pesu.

27. septembriks oli kõik valmis ja sõjavägede ülemjuhataja operatiivkäsk nr 1 kõlas: "Kui nüüd puhkeb sõda, siis haarame relvad, et kaitsta Eesti iseseisvust ja eestlaste vabadust."

Käsk alustada vastupanu jäi ära. Alistuti. Vaenlane lasti lepingu alusel sisse. 25 000 täies relvis punaväelast marssis Eestisse.

17. juunil 1940. ajal, mil sakslased vallutasid Pariisi, viidi Eestis olevad baasiväed täielikku lahinguvalmidusse. Samal ajal ründas Eestit Venemaalt 100 000 punaväelast. Sisuliselt kuulutas Nõukogude Liit sel päeval Eesti Vabariigile sõja ja Eesti riik oli sellest päevast alates Nõukogude Liiduga sõjaseisukorras.

Seni on lõpuni lahti mõtestamata, miks jäi 1939. aastal andmata sõjavägede ülemjuhataja operatiivkäsk nr 1. On oletusi, seletusi ja põhjendusi, miks me ei käitunud nagu Soome. Samas on vaieldamatu, et 17.juunil 1940 Eestile sõja kuulutanud riigiga on Eesti kodanikel mitte ainult õigus, vaid püha kohustus esimesel võimalusel võidelda. Keda sellises olukorras enda liitlaseks valime, on iga riigi enda otsustada.

Inglased-ameeriklased otsustasid, et nende sõjapartneriks Saksamaa vastu on toosama Nõukogude Liit, keda nad tuliselt ka toetasid. See oli nende otsustada. Ehkki Nõukogude Liidu näol oli tegemist inimkonna kõige suurema roimarriigiga, kelle sarnast pole võimalik ajaloos kusagilt leida.

Eestlastele, nagu näeme, olid selles võitluses liitlasteks mitte ainult sakslased, vaid suur hulk ka teiste rahvaste poegi. Kõik eestlased ja need, kes meiega koos võitlesid punase Venemaa vastu, said kahtlemata Eesti vabadusvõitlejaks. Nad võitlesid meie maa, jõu ja terroriga, okupeerinud agressorriigiga. Eesti Korpuse meestel see võimalus puudus, sest ajalugu määras neid olema agressorriigi sõjaväes. See polnud, paljude nende meeste süü, üldjoontes, ka mitte tahe.

Kuidas ja kas me seda võitlust võidelnud mehi hindame, on m e i e probleem. See näitab, kui iseseisvad me oleme. Või sõltume hinnanguis neist, kes meie ajalugu üldse ei tunne või ei soovigi tunda. Või siis kaldume ajalugu hindama hoopis selle järgi, kuidas see Teheranis, Jaltas ja Potsdamis kõigi rahvaste juhi Jossif Vissarionovits Stalini eesistumisel paika pandi ja mis on saanud paljudele lääneriikidele ajaloolise tõe mõõdupuuks. Kurb reaalsus. II Maailmasõja tõele lähedasem ajalugu on veel kirjutamata.