Balti mõisniku vang

"Järgmisel hommikul viidi meid Dünaburgi laagrisse. Teel sinna nägin taludes lehvimas Läti lippe.

Läbi Dünaburgi sõites jättis linn masendava mulje: terved kvartalid olid varemeis. Sealses laagris registreeriti meid esimest korda ja liikusid jutud meie peatsest vabastamisest. Aga ei midagi. Paaripäevase seal istumise järel algas meie teekond 15.juuli varahommikul jaama, kust läbi Vilniuse Kaunasesse sõitsime. Rong sõitis aeglaselt ja lahtistest vaguniustest sai ümbrust jälgida. Videvikus jõudsimegi Vilniusse. Head muljet sellest linnast ei jäänud. Hommikul sõitsime edasi Kaunase poole. Seal võeti meid rongilt maha ja jäime jaama juurde aeda ootama. Rahvas oli meie suhtes sõbralik. Saime igaüks ka pätsi saksa sõjaväe leiba. Oli neljakandiline ja valkjat värvi, aga tühja kõhuga maitses suurepäraselt.

Pärast lõunat liikusime linna teises servas asuvasse jaama, kust meid viidi mahult väiksematesse saksa vagunitesse. Sõit kestis paar tundi ja juba ületasime Saksamaa piiri. Ebemode sõjavangide laagrisse jõudsime 16.juulil 1941 kell 19.50.

Algas ehtne sõjavangi elu. Siia oli meid konvoide vahel toodud. Laager ise oli traataiaga piiratud. Sisult polnudki see midagi muud kui traataiaga piiratud ala - elada tuli lageda taeva all. Toit oli kahvatu: hommikul pool katelokikaanetäit teed või kohvi, lõunaks pool liitrit vesist suppi ning õhtuks 300 grammi leiba ja 10-15 grammi juustu, margariini või kunstmett mõru tee või kohviga.

Meie vabastamise palvekirjad, et leiaksime rakendust bolševikevastases võitluses, ei pälvinud mingit tähelepanu. See võis olla tingitud ka laagriülemast, kelleks oli 65aastane oberstleutnant, endine Balti mõisnik, kes oli Võnnu lahingus eestlaste käest armutult lüüa saanud. Vanahärra oli otseselt vaenulik eestlaste suhtes, eelistas rohkem lätlasi. Ülejäänud laagrijuhtkond suhtus meisse siiski sõbralikult. Ega lõbustustestki puudu olnud. Selle eest hoolitses lätlaste puhkpilliorkester."

* * *

Sellega Paul Maitla päevik lõpeb. Palju mõtlemapanevat on selles küll. Kas või see. et Maitla ei anna laagrile hävitavat hinnangut, mida see ometi vääriks. Küllap räägib too kahest asjast, mis sisuliselt on siiski üks. Esmalt bolševike hirmutegude kohutavusest, mis sundis mehi ka pärast selliseid vintsutusi saama sakslaste relvavennaks ühises võitluses. See võitlus sai ollaja oligi ainult Eestimaa ja ta rahva nimel ja eest. Räägime siis laagrist seda, mida Paul Maitla ei ole oma päevikus kirjutanud.

Ebenrode laagris oli pioneeripataljoni veebli Thedor Talviku andmeil 15 000 sõjavangi, neist eesti ohvitsere ja allohvitsere 548. sõdureid 1200 ümber. Et paljud sõdurid-ohvitserid said kodumaale ilma laagrietapita või muudest laagritest. siis räägivad need arvud ühest: eestlastest moodustatud territoriaalkorpuse meeste ületulek sakslaste poolele oli sõja ajal massiline ning mingitest sakslastega peetud sangarlikest lahingutest, millest nii palju kirjutatud. ei saa juttu olla.

Laager ise kujutas endast suurt hulka kopleid. mis kahekordse traataiaga ümbritsetud. Eraldi koplid olid köögile, laatsaretile, siis veel politrukkidele ja teistele kahtlastele.

Ilmneb, et eestlased lõid juba laagris olles sõjaväelise struktuuri.

Seal oli pataljon kolme kompaniiga. Pataljoniülem oli kolonelleitnant J. Vermet. Peagi esitasid eestlased sakslasest blokführerile uue nimekirja, kes laagris olijatest soovib koos võidelda punase ilmakorra vastu. Aeg aga venisja venis. Vastust ikkaei tulnud.

Vilets toit mõjus meeste tervisele laastavalt. Punavägede koosseisus taganedes olid nad olnud kaks-kolm nädalat tõesti alatoitlustatud. Selle tagajärjel jäid paljud mehed juba augustis soolekatarri. Neil oli kõht lahti ja roojas oli sageli verd. Paljud mehed ei suutnud enam jalul seista, vaid nad lamasid maas ja hoidusid isegi rääkimast, et energiat säästa. Oli neid, kellel paistetas üles kogu keha.

Toidupuudusele lisandus veepuudus. Vett tuli tuua blokführeri loal tunnimehe saatel. Vee hoidmiseks polnud nõusid ja katelokitäiest pidi jätkuma, et juua, habet ajada, vahel ka silmija keha pesta.

Saame teada, et Ebenrode laagri laatsaretis oli haavatuna ka Varese valitsuse sõjaminister kindralmajor T. Rotberg, kes sealt siis Talviku sõnul viidi Berliini "kindralite kollektsiooni".

Koju kirjutada oli meestel keelatud. Püüti rahustada, et enne kui kiri pärale jõuab, on nad kodus.

Alles oktoobris, pärast kolmekuulisi vintsutusi said mehed teada, et nad ikkagi vabastatakse. 21. oktoobri hommikul marsiti Ebenrode jaama, et minna sealt rongiga vangide linna Stablacki. Seal oli 50000 sõjavangi, eestlasi neist 3500 mehe ringis.

7. novembri keskööl käsutati mehed koos pampudega rivisse. Jaamas ootas 40 kaubavagunit. Igasse vagunisse pandi 50 meest. Vaguni peale anti 100 pätsi leiba, 25 kilo juustu ja 12,5 kilo vorsti. 8. novembril läbiti Tilsit, 9. novembril oldi Riias.