Terviseparandusel Pärnus ja Meranos

See palav ja kauge suvi meenub Nugiseks'ile sageli. Juunis – juulis elas ta Pärnus "Grand" hotellis toas number 13. Seda maagilist numbrit peab ta oma õnnenumbriks.

Pärnus külastasid Harald'it ajakirjanikud, kes ikka ja jälle uurisid, mis ja kuidas kõik toimus Vaasa all. Nugiseks rääkis neile, et sõjas peab julmuse ja vapruse kõrval olema ka sõduriõnne. Jah, seda tal ka senini oli olnud, seepärast elaski veel. Ta ei teadnud siis, et seda õnne jätkub tal läbi suurte õnnetuste tulevikuski.

Järk–järgult tervis paranes. Kriis oli möödas, aga Nugiseks vajas pärast rasket põdemist veel tõsist puhkust, et lõplikult paraneda. Kahju oli, et vee juures üles kasvanud meest arstid merre ei lubanud.

Pärnu meeldis noorele sõjamehele oma rahu ja vaikusega. Inimesed suhtusid temasse erilise sõbralikkusega. Ajakirjanik nägi, et "Grand" hotelli 13. toas on palju lilli. Nende eest holitsesid siingi õrnema soo esindajad, tuttavad varasemast ajast. Oli ka võhivõõraid, kes kinkisid Nugiseks'ile lillekimbu.

Ühel päeval tuli telefonikõne. Kutsuti SS'i ja Politseijuhi Mölleri vastuvõtule, mis pidi toimuma Alatskivi lossis.

Harald Nugiseks läks. Laud oli kaetud rikkalikult. Harald'i isale kingiti hobune.

Alatskivi lossist tagasi Tartusse sõites kulges tee läbi metsa. Äkki märkasid mehed teele langetatud puud. Sellest saadi autoga mööda, aga ees takistasid uued ja uued puud. Selge oli, et seda olid teinud need, kes olid vastase poolt siia saadetud. Ka siin võis Nugiseks'i surm oodata. Sõitjad pöördusid tagasi ja siirdusid Tartusse mööda suurt teed.

Läks veel aega ning Nugiseks asus teenima Kloogale tagavarapataljoni. Sealt saatis arst ta Itaaliasse Merano linna lisapuhkusele.

Puhkus Meranos oli kaunis, aga meeles mõlkus kodumaad tabanud õnnetus. Ümberringi olid mäed ja karge iluga kärestikuline jõgi. Pehme, paitav tuul all orus, kus asus ka kuurort. Ta sai toa puhkekodu kolmandale korrusele, mis oli ohvitseridele määratud.

Kord mängis ta malet ühe puhkusel oleva ohvitseriga, kes ütles talle äkki, et siin, Meranos, olevat üks Eesti naine, Itaalia sõjamehe lesk, kes sooviks oma kaasmaalasega kohtuda.

Ühel päeval nägigi Nugiseks all ooteruumis naist lehte lugemas. Vaist ütles – see on tema. Mõne aja pärast tutvustas naine Nugiseks'ile Itaalia kommunisti, kes soovis kangesti teada, mida kommunism siinmaal endast kujutab.

Nugiseks rääkis talle Eestis 14. juunil 1941. aastal toimunust ning märkas, et itaallase nägu tõmbus morniks. Ta lihtsalt ei uskunud Nugiseks'i. Ärgu talle valetagu, vaid rääkigu tõtt, nõudis kommunist. Nugiseks sai teada, et temaga vestelnud kommunist on veinivabriku, majade ja muu kinnisvara omanik – inimene, kellega kommunistid küll esimisel võimalusel oleksid arved klaarinud.

Nugiseks'ile meenus ka oma sünnipäev Meranos 22. oktoobril kui ta sai 23. aastaseks. Puhkekodu õed korraldasid talle sellepuhul laua, kus oli kõike head ja paremat. Ei puudunud ka suurepärane Itaalia vein. Kella kümneks pidi olema majas öörahu, aga sünnipäevalised ei teinud sellest väljagi. Sanatooriumi juhataja saatis korrapidaja kolmandale korrusele, et ta seal korra majja lööks. Korrapidajat ei peetud kellekski. Pidu jätkus. Tunni aja pärast tuli juhataja ise. Peotujus Nugiseks avas numbritoa ukse ja Wechrmachti kapten, sõna otseses mõttes, visati toast välja. See oli liig ja kolme päeva pärast näidati ka Nugiseks'ile ust. Esiotsa antud lubadustest, et puhkust kuu võrra pikendatakse, polnud enam juttugi.

Edasi tuli sõda Saksamaal. Aga see oli juba võõras maa. Meid huvitab, mis oli sel saatuslikul suvel Eestimaal Narva rindel. Seda me teame, et siin peeti kõikjal Eesti meeste poolt kangelaslike lahinguid, nimed Auvere, Sinimäed, Emajõgi, Sõrve Säär ei vaja tänapäeval kirjeldamist. Ometigi veeres sõjavanker taas Eestisse ja Eesti 20. SS-Diviisi sõjatee viis kodust välja. Mindi, et jälle tulla.