Teine Põrgu

Väljaõpe Neuhammeris jäi pooleli. Eesti 20. Diviis suunati Sileesia rindele, kus võidelda tuli venelaste ülekaalukate tanki- ja jalaväeüksustega. Falkenbergi juures sattusid Saksa väed, nende hulgas ka Eesti 20. SS-Diviis, piiramisrõngasse, mida on nimetatud Oppeli kotiks. Eesti Diviisi juhtkond konsentreeris oma jõud kotist väljamurdmiseks kolme rünnakkiiluna ja seda saatis edu.

Selle läbimurde eest sai Alfons Rebane, teise välismaalasena, Rüütliristi juurde Tammelehed. Viimast korda oli tal au olla Saksa väeosade päästja rollis. Selle läbimurdelahingu põhjapoolsemat kiilu juhtinud Franz Augsberger langes 17. märtsil mürsukillust ajal, mil ta parajasti binoklist vastase positsioone uuris. Hukkus mees, kellel oli olnud kohtumisi kõigi meie nelja Rüütliristikandjaga ja keda on kiidetud ja siis jälle kirutud. Uueks Eesti 20. SS-Diviisi ülemaks sai üsnagi vähetuntud kidral Maack, kes aga mõne aja pärast läks vabasurma. Viimaseks Eesti Diviisi ülema kohusetäitjaks, jäädes ühtlasi rügemendiülemaks, sai Alfons Rebane.

Kaotajale lähenes sõja lõpp kõigi oma jubedustega. Eestlastel kadus viimane lootus. Aprillist oli ka Harald Nugiseks Eesti 20. SS-Diviisi juures, et elada üle selle häving.

Liikuma hakkas igasugu kuuldusi. Räägiti, et Diviisi ülema kt kolonel Rebane on loonud Tšehhi suunas liikuva Ameerika kindraliga ühenduse ja Diviisi oodatakse seal. Samuti levis jutt, et Rebane on ühenduses koguni Tšehhi vastupanu juhtiva kindraliga ja need on lubanud takistuseta läbimineku Lääneliitlaste juurde. Võib uskuda, et seesugused läbirääkimised ka käisid, aga keegi ei osanud aimata kui palju luges tollal kellegi antud sõna. Üks lubas, teine keelas ja asju otsustasid kolmandad, kes ei teadnud esimeste lubamisest ega teiste keelamisest midagi. Valitses ülimalt ohtlik kaos.

Tegelikkus kujunes nii, et rügementide ülemad kolonel Rebane ning majorid Maitla ja Võhma langetasid koos otsuse taanduda Sileesiast Tšehhi, et seal minna ameeriklaste poolele, igaljuhul välistatti sattumist punaste terroristide kätte, kellest meie sõjamehed liigagi palju teadsid ja nende palet korduvalt näinud olid.

Rebast on hiljem süüdistatud, et seda plaani ellu viies jättis maha Eesti 20. SS-Diviisi, olles enne järk-järgult loovutanud relvad ja siis ööpimeduses Diviisi komandöri autos põgenenud Läände. Kes oskab küll üelda, kas organiseeritud minek olnuks tähendanud organiseeritult kõigi jõudmist Tšehhi põrgusse, sealt Vene omasse? Põrgu aga ootas tõesti suurt osa eestlasi. Ka Harald Nugiseks'i.

Pettumus, ahastus, surm

Paljud väeosad olid sõja lõpupäevil sedavõrd lagunenud, et neist moodustusid kümne – kahekümne liikmelised meestegrupid, kes soovisid läbi imbuda relvastatud tšehhide salkadest, kellest kogu vahemaa ameeriklasteni tõidetud oli. Nii jagunesidki Saksa mundris eestlased kaheks: osadel põgenemine õnnestus, teistel mitte. Rebase'l ja Riipalu'l vedas, Maitla'l ja Nugiseks'il aga..

Tšehhi põrgust on palju kirjutatud. Tundub, et see oli sõjalõpu tapatalguis inimeste mõnitamise tipptase. Mingil moel on see ju mõistetav, arvestades, mida sakslased olid teinud sõja ajal tšehhidega. Mida teed teisele, seda teed endale. Tšehhis oli kadunud karistuse mõõt, oli ükskõik, keda millegi eest nuhelda, piinata, tappa. Peaasi, et saaks inimesi alandada, mõnitada, neile valu teha. Ja eestlased olid ühed, kelle kallal oli võimalus valada välja endas laagerdunud viha. Mida rohkem sai teha kurja teisele, seda suurem oli piinatud piinaja rahuldus. Ja inimaju osutas üllatavalt leidlikkust otsimaks–leidmaks uusi võimalusi, mis trumpaksid üle seni leitud alandamise ja piinamise võtted.

Mitte tšehhide julmus ei ärata sealjuures imestust. Ka mitte see, et seda tehti Saksa mundris eestlastega, vaid too asiaatlik mõnu, mida tunti teise valust. Piinatud piinajas kadus inimene. Mõnutunne haaras masse. Massid jõudsid kättemaksuorgiani.

Loeksime üles vaid väikese arvu tšehhide rafineeritumatest alatustest, mida nad vangivõetud eestlastele korda saatnud, mida seni on kirjeldatud. Piinatavatel lasti endale haud kaevata, sinna heita ja siis tund või kaks oodata lunastavat kuuli. Peksti ohvrit aeglaselt, naudinguga tema surmani. Lämatati inimesi õhuta ruumis. Lasti olla roojas ja mudas. Sunniti oma kaaslasi tapma.. Tundub, nagu poleks seda piiri enam võimalik ületada. Inimesest kohutavamat olendit siin ilmas pole. Loo vaid tingimused ja ta muutub määratu julmusega elajaks, kes polekski nagu kunagi inimene olnud.

Harald Nugiseks läks koos paarikümne Eesti sõduriga läbi Tšehhimaa. Puud olid kevadiselt rohelised. Päike paistis soojalt ja kogu loodus oli valmis oma suurpeoks – lillede ja puude õitsemiseks. Nad läksid ja läksid..

Siis see juhtus – päev enne sõja lõppu 7. mail Hirchbergeris, umbes 40 kilomeetrit Prahast Läänes. Nad olid relvitud, et näidata kõigile oma rahumeelsust, kui neile tulid vastu tšehhid, kes, nagu selgus, olid olnud sakslaste poolt poliitvangidena arreteeritud. Neid oli palju ja nad kõik relvastatud. Käed üles! Vastuhakkamine olnuks mõtetu.

Esimene, mis juhtus, oli see, et raevused, tigedad, paljud ilmselt purjus tšehhid kiskusid meestelt maha auastme – tunnused ja aumärgid. Ja Tšehhi teede porisse lendas ka Harald Nugiseks'i Rüütlirist. Tagantjärele võib arvata – see oligi hea. Ilmselt ei teadnud nood poliitvangid, mis tähendus oli Rüütliristil. Teadja käest oleks kandja ilmselt saanud kuuli.

Ja siis algas otsene põrgu ka Harald Nugiseks'i jaoks. Mehed viidi kõigepealt ühte Bunklaus olevasse vangide laagrisse, kust järgnes lõputu rändamine ühest laagrist teise lühikeste peatustega. Väsinud, piinatud, näljased. Tšehhide meelistegevuseks oli kujunenud ikka tapmine, mehed paigutatti seina äärde ja seati korda kuulipilduja, Harald'i sõrmest võeti SiniMustValge sõrmus, mis oli saatnud teda terve ta lahingutee. Kui Eesti sõjamehed olid seinaääres oma viimseiks hetkiks siin ilmas valmis sõitsid taevast üle Nõukogude hävitajad, tulistades pardakuulipildujatest. Ei tea, kas tapjad olid tapmisest nii pimestunud, et ei osanud vahet teha omadel ja vastastel, aga kabuhirmus tšehhid põgenesid jooksuga metsapoole, jättes maha kõik relvad. Harald'il ja ta meestel piisanuks vaid kuulipilduja toru põgenejaile järgi keerata ja käituda neid mõrvata ihanud vaenlastega samuti. Ei, Eesti mehed hoopis seadsid oma tee, koos teiste sõjameestega, metsa, et ehk õnnestub siiski jõuda läbi mõrvarite Liitlasvägedeni. Ei läinud aga Harald'il õnneks, satuti vangi järgmistele purjus Tšehhi punalintlastele. Neid paraku olid tollal Tsehhimaa kõik teed ja metsad täis. Ju nad seal omale ohvreid otsisid. Algas teekond uue laagri poole. Siis olid tšehhid saanud mõnevõrra targemaks – nad teadsid ühtäkki, et SS -meestel peab olema käe all veregrupi märk. Selle leidmine tähendanuks kohest surma. Aga oli tarkuse vastu ka vastutarkus. Kui veregrupi märki otsiti, tõstis Harald Nugiseksüles alati parema käe. Seal polnud märki, see oli vasaku käe all.Taas kordus sama, mehed seati surma ootele seina äärde. Nemad, sadu kordi surmaga kohtunud mehed, pidid ikka ja jälle tegema eluga lõpparved. Neile suunati kuulipilduja. Mõrvarite naerulpilgud olid valmis vajutama päästikule – seekord aga käitusid eestlased nii, nagu oli kokkulepitud, nimelt pistsid kõik metsapoole jooksu. Ei tea, kas see tuli mõrvareile ootamatult, aga põgenemine õnnestus. Loodeti, et ehk seekord jõutakse sihtmärgini. Kuid ei, taas kohtuti suure grupi tšehhi punastega, kes nad venelastele üle andsid. Need päevad olid pikad ja täis lootusi ja pettumusi, mida kõike pidi noil päevil nende noorte Eesti sõjameeste süda läbi elama.

Kolm korda üritas Nugiseks tšehhide käest põgeneda. See ka õnnestus, kuid ta tabati iga kord. Kolmandal korral jäi 8. Eesti mehel Ameerika tsoonini Elbe jõel vaid 40. kilomeetrit, siis nad tabati ja tšehhid andsid nad üle Vene laagrisse. Sealt oli põgenemine võimatu.

* * *

Nugiseks oli kaotanud vabaduse, kuid jäänud ellu. Paul Maitla saatus oli aga teistsugune.

Maitla oli vahepeal võidelnud Oppelni all, saanud kuulsa 45. rügemendi ülemaks. Ööl vastu 24. veebruari, Vabariigi aastapäeva puhul, oli ta läbi viinud hiilgavalt ettevalmistatud rünnaku vaenlase vastu. Väike 25-meheline ründepüsside ja käsigranaatidega varustatud vabatahtlike rühm vallutas Falkenbergi lähedal Schedlau küla, hävitas seal venelaste jalaväepataljoni ja kaotas vaid kaks meest haavatutena. Nii tähistati Vabariigi aastapäeva.

8. mai hommikul, millest meil oli juba palju juttu, alustas Maitla taandumist ettenähtud marsruudil, mille lõppeesmärk oli Pilsenis Ameerika vägedeni jõudmine. Kuna kapitulatsioon oli välja kuulutatud , leiti, et relvad tuleb loovutada. Pärast seda algas Maitla'le Tšehhi põrgu tõeliste jubedustega.

Maitla hukkamise kohta, nagu kirjutab Karl Gailit, on rohkesti legende. Kõige tõenäolisemaks peab ta Maitla tollase autojuhi Arno Mägeri seletust. Selle järgi viidi neid Kolini, mis asub umbes 50. kilomeetri kaugusel Prahast, ühe kivimüüri äärde mahalaskmisele. Mägeri oli Maitla kõrval. Siis aga märganud üks Tšehhi ohvitser meeste käistel SiniMustValgeid käisemärke ja keelanud mahalaskmise. Edasi viidi neid keldrisse, kus oli ees keegi sakslanna. Tagant tulid aga need tšehhid, kes tahtsid eestlasi tappa. Nad tirisid sakslanna juuksetpidi kaasa. Algas üldine mõnitamine Kolini tänaval. Käed üleval käisid vahistatud mööda tänavat ja neid loobiti sellega, mis kätte juhtus, neile sülitati näkku. Lõpuks viidi nad mingisugusesse kongi.

Ööl vastu 10. maid kongi uks avati ja Maitla koos adjutandiga viidi minema. Hiljem veel kaks ohvitseri. Ükski nendest ei pöördunud enam tagasi.

Kas tšehhidel jätkuks täna mehisust paluda vabandust selle eest, mida nad tegid eestlastega, kes nende suhtes ei olnud üles näidanud vähimatki pahatahtlikkust?