Tagasi Eestis

11 aastat oli möödunud ajast, kui Nugiseks siit vangina Venemaale GULAG'i põrgusse viidi. 1958. aastal pühkis ta jäädavalt jalgadelt Venemaa tolmu ja oli Eestis vaba mees. Oma parimais aastais, et elu uuesti alata.

Elama asus Nugiseks esiotsa Türi rajooni Laupa külanõukogusse, kus oli abikaasa Laine elukoht. Vanemaid enam polnud. Nemad olid 1949. aastal märtsiküüditamise aegu Venemaale viidud, kus ema 1951. aastal Krasnojarski krais nälga suri. Isa August oli sealsamas 1956. aastal manalasse varisenud.

Esimese töökoha sai Harald Pärnu rajoonis Rahnoja sovhoosis. See oli Hruštšovi – sulaaeg. Partei oli kõrges hinnas, kuid polnud enam Jumal. Pikkamisi hakkas taganema õuduste aeg. Inimene väsis olemast tige ja kuri vaenlase otsija. Aegamisi hakkas sündima normaalne inimene.

Aga veel elas paljudes kihk olla see, kes oldi – valitseja teise inimese elu või surma üle. Pragunema hakkavalt, kuid nüri järjekindlusega elas veel usk, et Maailm jaguneb kaheks – ühed on ausad, tublid ja lihtsad nõukogude inimesed, teised on vaenlased ja need ei maga. Rahvas irvitas, aga partei oma kindlameelsusega võttis asja rohkem kui tõsiselt. Üks selline "usklik" partorgi kraadis sattus olema ametis ka Rahnoja sovhoosis. Naine oli tõsist tööd teinud ja teadis täpselt, kes oli Harald Nugiseks. Nagu üksteist aastat tagasi julgeolekule, kerkisid ka tema silme ette pildid, milliseid oli 1944. aastal kirjeldatud ajalehtedes. Narva lahingud, Rüütlirist, Nugiseks'i tervitavad SS-Oberführer Franz Augsberger, SS-Brigadenführer Möller, kindralinspektor SS-Oberführer Soodla..jne jne. Ei olnud ime, et kommunismi ustaval teenril tõusid ihukarvad püsti. Püha taevas, mis mees see küll on nende sovhoosis! Ja tema on seal partorg, kristallpuhas bolševik nagu Moskvas Suslov. Ei – ei! Midagi tuleb ette võtta.

Usutavasti nii või selle lähedaselt liikusid mõtted Rahnoja partorgi peas. Ta pidi ometi midagi tegema, ei muidu saa rahus seinal rippuvad "suurt juhti" Stalini't imetleda. Esiotsa tuli ta Nugiseks'i juurde ja ütles, mingu too tagasi Venemaale, seal on alati eksinute jaoks ruumi jätkunud.

Aga ajad olid teised. Enam ei vajatud sedavõrd ideelist truudust suurele Leninile ja troonilt tõugatud Stalinile, kuivõrd väärtuseks hakkas kujunema inimene ja tema töö. Tööd aga tegi Nugiseks väga hästi. Sovhoos just sellist meest vajas ja "vaesel" partorgil tuli tõrkudes ning Maailma ideelist pimedust siunates taganeda, milleks tal küll oskus puudus. Nugiseks'i Venemaale saatmise plaan jooksis liiva. Ja eks tuli tol naisel tulevikus üle elada veel suuremaid taganemisi, aga siis oli ta sellega juba harjunud.

Rahnojalt tulid Nugiseks'id Pärnjõe sovhoosi, mis asus Vändra lähedal. Laine töötas sovhoosis pearaamatupidajana, Harald aga ehitustööde juhatajana.