Tänapäev

Ehkki Haraldi ja II Maailmasõjas Saksa sõjaväes Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnute võitlused kandsid vilja ja iseseisvus võideti taas kätte, pole tänapäevase Eesti Vabariigi valitsejad, kellest valdav osa on "endised" kommunistid ja karjäristidest kosmopoliidid, julgenud II Vabadussõjas osalenute ohvrit, ega võitlusi endiselt tunnustada. Kas pole see silmakirjalik?

II Vabadussõjas võidelnute mälestusüritustel ei julge osaleda võimuladvik. Toogem siia kasvõi näide pronksmehe taasavamisest, kus viibis kohal kogu toonane võimuladvik. Kes siis on tänapäevases Eesti Vabariigis kangelased? Need, kes teeninud komparteis, kiskunud maha Eesti rahvuslippe, need, kes oskavad vaid raha lugeda? Ja siis vingutakse, miks noorus ei taha ajateenistusse minna. Ju need paljud noored, kes oma EV Põhiseadusest lähtuvat kodanikukohust ei täida, järgivad tuuli, mis puhuvad võimukoridorides ja seal ei ole eestlus au sees. Selle jaoks pole riiklikult midagi tehtud.

Nii, nagu varastati ja peideti hiljem muuseumisse II Vabadussõjas võidelnuile pühendatud tagasihoidlik ausammas Lihulas, mille vanad sõjamehed oma raha eest teha lasid, nii tahetakse ajaloo tolmu sisse vajuda lasta ka nende sangarite mälestust.

Meie jutu peategelast sõjasangar Harald Nugiseks'i on korduvalt esitatud Eesti Vabariigi kõrgemate teenetemärkide ja ordenite saamiseks. Paraku aga on tema nimi sealt alati kadunud! Seda põhjendusteta.

Harald Nugiseks: "Presidendilt pole ma seni midagi saanud. 6 või 7 korda(nüüdseks 7 või 8 korda) on esitatud, aga iga kord on mu nimi nimekirjast ära kadunud. Kui president Meri andis mulle Murtud Rukkilille, siis muudkui raputas mu kätt ja rääkis, et tema ei saa mulle kahjuks ordenit anda – lääneriigid ei mõista." Huvitav, mida nad ei mõista? Kas meie ajalugu? Kas on üleüldse tehtud proovi maailmale rääkida meie väikse rahva ajalugu? Ja meie peame mõistma, mida nemad tegid Jaltas ja Teheranis, kus Baltikum jäeti punase terrori kätte ja seda ilma mingi süümepiinata. Meil oli õigus võidelda oma iseseisvuse eest ja seda tegid vaid julgemad meie seast – nemad väärivad ka igavest austust.

Harald Nugiseks: "Eestlased ühinesid Saksa mobilisatsiooniga just Eesti rahvuskomitee ja Uluotsa üleskutsel. Aga neidsamu Uluotsa otsuseid ei taheta üldse, ei parlamendis ega need kõrgemad mehed valitsusega eesotsas, sugugi tunnistada. Uluotsa kutsel me läksime kõik ju sõjaväkke. Aga meile öeldakse ikka, et fašistid. See mulle hinge ei mahu! Sest ükski eestlane, ma võin seda kindlalt öelda, ei olnud niisugune mees, et ta oleks olnud venelase või sakslase sabarakk või järgijooksja. Meie ikka läksime Eesti eest ja mul on hea meel, kui leian ajalehest või ajaloost midagi, kus kirjutatakse: need mehed olid Narva rindel ja hoidsid seal Punaarmeed kinni."

Õnneks on rahvast, kelle jaoks on ta sangarid pühad. Ju see on seesama protsent meie väiksest rahvast, kes on seda väikest rahvust elus hoidnud. 19. oktoobril 2008 aastal andsid sõjasangarile üle Eesti Rahva Tänumedali Vaba ja Sõltumatu Kolonn nr.1 koostöös Eesti Leegioni Sõprade Klubiga. Väike Tori kirik, mis on II Vabadussõjas võidelnud Eesti sõjameeste tööga taastatud, täitus rahvaga, nii palju pole seal mitmel mälestusüritusel viibinud nende ridade autor enne näinud. Isamaalisust oli tunda õhust. Rahvas pole seega omi sangareid unustanud, meie mälestustes marsivad nad igavesti Eesti parimate poegade ridades – nemad ise ongi need parimad pojad. Järelikult on vaba Eesti olemas just nende südameis, kes pole unustanud oma esiisade sihile viinud võitlust ning minetanud nende vaimu.