Seltsimees Nugiseks, astuge parteisse!

Suur Venemaa oli hiiglaslike kontrastide maa. Jubeda venelase kõrval elab ka erakordse sõbralikkusega vene inimene, kes on nõus puudustkannatajale andma oma viimase särgi. Tal ei ole millestki kahju, et saaks vaid teisele head teha. Vene inimeses on korraga peidus tuld purskav Jumalaga sõdiv ateist ja samas usklik, kes võiks Jumalale iseendale olla uskumise eeskujuks.

Ühel õhtul tulid Harald'i juurde koju vene mehed, pudel viina ja mingid paberid kaasas. Nägudel selline sõbralikkus, mis reedab kõige soojemaid tundeid.

Ja ega nad kauaks oma plaane varjus hoidnudki, ütlesid otse ja selgesõnaliselt välja "Seltsimees Nugiseks, astuge parteisse!"

Nad olid seda asja kaalunud ja mõelnud, et nii tubli töömees, tore inimene ja sõber, miks ei võiks ta parteis olla. Ettepanek oli Nugiseks'ile rohkem kui uudis. Välk pilvitust taevast. Küsimus aga, kuidas sa headele inimestele ära ütled.

Nugiseks püüdis rääkida, et on olnud saksa sõjaväes ja ta ei kõlba leninlik-stalinistliku partei liikmeks. Ei, seda ettepaneku tegijad teadvat, et Nugiseks on fašist, aga asi andvat klaarida. Siis rääkis Harald kommunistliku okupatsiooni toorustest tema kodumaal Eestis ja seda, et ta ei saa sellise võimu teenriks astuda. Venelased ikka oma joru. Kirjutagu vaid avaldus. Nemad toetavad.

Asi kippus minema piinlikuks. Ja alles siis, kui head vene inimesed kuulsid, et kui Nugiseks parteisse astuks, löödaks ta koju saabudes maha, jätsid nad pealekäimise järele.

* * *

Asumisel olles sündis Selma'l ja Harald'il poeg Tõnu. Aga siis tuli ka suur õnnetus. Raskeid aegu üleelanud Selma haigestus ja suri. Nugiseks jäi üksi kaheaastase Tõnu'ga.

Pärast abikaasa surma jättis Harald poja Tõnu tuttava lasteaednikust kaasüürilise kätte ja sõitis kaheks kuuks Eestisse, kus kohtas oma noorpõlve tuttavat Laine't, kes elas koos tütar Mare ja poeg Jaan'iga. Laine oli lesk.

Ja Laine'l jätkus vaprust ja armastust. Ta oli nõus sõitma koos Harald'iga Siberisse, et sealt ära tuua Harald'i poeg.

Nii viis saatuse ristkäik kokku kaks inimest, kes vajasid tuge ja oskasid seda ka teineteisele anda.