Sõduriks ei sünnita

Ei sündinud selleks ka Harald Nugiseks. Ta sai sõduriks asjaolude sunnil, mis ta ümber olid toimunud ja toimusid. Ja oleks olnud mõistetamatu, kui ta oleks läinud teist teed kui läks. 22. juunil alustas Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu, mis võinuks suure tõenäosusega mõni nädal hiljem alata vastupidiselt. Maailma kaks hiidsüsteemi tahtsid jõu ja kavalusega seljatada teineteist. Enne oli aga punakord näidanud siinmail julmust ja halastamatust, mis ka pimedad pidanuks nägijaks tegema. Aga kõiki siiski ei teinud.

Kuigi 1941. aasta küüditamise ajal talunikke palju ei puudutud, tuli sõjaväeauto siiski ka meie õuele. Õnneks oli isa – teda otsitigi – parajasti hobusega Rael veskil. Koju sõites nägi ta eemalt teda ootama jäänud soldateid koduõel marssimas ja läks metsa. Metsa rettu ta jäigi.

Nüüd kui venelased kuulutasid välja mobilisatsiooni, soovis punane ilmakord teha oma sõjameheks Haraldi ja ta venna, saates 5. – 6. juuli paiku, kui sõda oli juba kaldunud juba Eesti pinnale, Vanaõue meestele jalgratturkulleriga mobilisatsioonikutse.

Vendadel Nugiseksidel polnud kahtepidi mõtlemist – kähku metsa!

Siis tuli ka see, mis kannatustekarika pilgeni täitis. Järvamaale saabus Läti hävituspataljon – üks julmemaid omasuguste hulgas, mis koos Pleeri surmarongi ja punaväelastega hakkas külasid kammides väejooksikuid otsima. Neid oli palju. Hävituspataljonlasi instrueerisid pealekaebamisega uusmaasaajad. 14. juuni koledustele liitus nüüd uus. See oli halastamatu vägivald ja terror, mida noor mees esmakordselt oma silmaga nägi ja kõrvaga kuulis. Vanaõue ümbruses hävis enamus 33-st talust. Põlesid ka Vanaõue hooned, õitsvast talust jäid järele varemed. Polnud enam ei kohta iseendale, majakraamile ega põllutööriistadele. Isegi sild üle jõe koplisse oli tuhaks muutunud. Kõrgele tõusnud suits ja leegid olid kui poja äratajaks. Harald Nugiseksi tädimees, kellel oli peas olnud tuletõrje vormimüts, tapeti koos pojaga täägilöökidega. Surnukehad visati Kolu jõkke, mis seisid seal kuni saksa vägede tulekuga said nad metsast tagasi tulnud koduste poolt välja tõmmatud.

Isa August oli koos Järva kaitsepataljoniga osa võtnud Vabadussõjast ja käinud sõjaretkel Pihkvani välja. Nüüd ei olnud Haraldil kahtlust, kus on tema koht. Juba augustikuus liitus ta Pärnu– ja Harjumaa piiril Rae veski juures Saksa regulaarvägedega ja võttis kapten Artur Asu pataljoni koosseisus 28. augustil osa Tallinna vabastamisest. Pärast teenis ta mõnda aega Omakaitses.