Rüütlirist

See oli aprillikuu kahekümnendal kui näis, et Türil on midagi erakordset lahti. Tundus, nagu oleks pealinn Tallinnast Türile ümber toodud.

Türi suunas sõitis üks auto teise järel, milles istusid tollase Saksa tsiviilvõimu kui ka Eesti omavalitsuse kõrgemad juhid. Võis näda sõitmas kindralkomissari ja SA–Obergruppenführer Karl–Sigsmund Litzmann'i, Eesti Omavalitsuse juhti Hjalmar Mäed, SS- ja Politseijuhti SS-Brigadenführer Möller'it, kindralinspektor SS-Oberführer Soodla't, Eesti 20. SS-diviisi komandöri SS-Oberführer Franz Augsberger'it jne jne.

Teel Türile oli ka teisi kõrgemaid sõjaväelasi, kohalike omavalitsuste esindajaid ja tollal üldsusele tuntud inimesi. Kohale jõudis igipõliselt hõbehalli värvi ringhäälingubuss.

Kutse tulla Türile oli saanud ka Harald'i isa August Nugiseks Säreverest. Tollane ajaleht kirjutas sellest järgnevalt "Neljapäev, 20. aprill 1944. Mööda porist teed tuli vanal taluvankril üle 60. aastane taluperemees, saabus kodulähedasse, parajasti lipuehtes olevasse, väikelinna, hobese hoovi viinud, seisatas tänavanurgal. Siin asus vallavalitsus, seal kusagil väike sõjaväehaigla."

Saame teada sedagi, et August Nugiseks ei teadnud, miks pidi ta sõitma kümme või enam kilomeetrit poriste teed Türi haiglasse, kus oli ta poeg, keda ta oli külastanud alles eelmisel päeval. Ometi oli ta hilisõhtul saanud kutse! Arusaamatu.

August Nugiseks mõistis, et midagi on teistmoodi kui tavaliselt. Lehvis palju lippe. Teda tervitati erilise sõbralikkusega, vallasekretär tõusis tema saabumisel püsti ja vallavanem ise tõi talle tooli, ent Türile kutsumise põhjust ometi ei öeldud. Kui nad seda isegi täpselt teadsid?

Haigla ees seisis hulk autosid. Porijäljed nende külgedel reetsid pikka sõitu. Siis nägi August Nugiseks ka ringhäälingumehi ja autot, millest pikad ja jämedad juhtmed kuhugi viisid. Nägi vormis ja erarõivas mehi. Tema kätt suruti, teda õnnitleti. Miks?

"Issand Jumal," kirjeldab leht August Nugiseks'iga toimuvat, "kas ei ole see Eesti ala kindralkomissar isiklikult, kes läheneb talle sealt praegu! Ja temaga kaasas – no hoidku küll – see ei ole ju keegi muu, kui Eesti Omavalitsuse juht!"

Ja korraga on vana talumees haige poja voodi juures. Ikkagi ei saa ta veel millestki aru. Alles siis, kui voodis olevale pojale oli Eesti 20. SS-Diviisi komandör Franz Augsberger pannud Führeri nimel must – valge – punase lindi külge kinnitatud Rüütliristi kaela ja öelnud hulk tervitusi ning paljud olid surunud ta poja kätt, taipas isa, et need kõrgemad mehed olid siin sellepärast, et tema poeg oli rindel teinud midagi, mis seda vääris.

Rääkis kindralkomissar Litzmann, paludes, et tervenedes olgu Harald Nugiseks tema külaline. Soojad sõnad tulid Hjalmar Mäe'lt, kes esitas ka omapoolse küllakutse. SS'i ja Politseijuht Möller andis edasi õnnesoovid SS'i riiklikult juhilt Himmlerilt, kelle allkiri on ka aluseks Rüütliristi omistamisel. Sõjaväeüksuste nimel tervitas kindralinspektor Soodla.

Rüütliristi kandjat ennast neil hetkil kirjeldab leht nii: "Noormehe palged õhetasid kergelt. Neil mängles palaviku ja silmapilgu eriskummalisusest sündiva kerge ärrituse puna."

Uued ja uued õnnitlejad astusid üksteise järel Harald'i voodi juurde. Jälle ja jälle surisesid filmikaamerad, raadiomees aga jutustas millestki üsna vaikselt oma käes olevasse naljakasse torusse.

Harald Nugiseks'il paluti seejärel jutustada Vaasa – Siivertsi – Vepsküla sillapeal toimunust. Ja nagu ikka jäävad Nugiseks'i vastused napisõnaliseks: "Sai võideldud, nagu sõjas ikka." Ta on see, kelleks teda ühes ajaleheartikli pealkirjas nimetatakse – vaikiv kangelane.

Aga kaugus on toimunu selgemalt nähtavaks toonud ja täpsemalt paikapandavakski teinud. Igaühel jääb muidugi võimalus Türil toimunut nimetada suure sõja propagandakampaaniaks, mida see paratamatult ka oli. Ometi võime tõdeda, et Eesti sõdurid saatsid Narva all korda tegusid, mis veel aastakümnete kauguselt äratab austust ja imetlust. Harald Nugiseks on mõned aastad tagasi oma kodus öelnud sõnad, mis Rootsis ilmuvas "Eesti Päevalehes" ära toodud: "Iga mees meie rühmas oli Rüütliristi vääriline." Eesti sõjamehed saatsid selles sõjas kõikjal, aga eelkõige Narva rindel, korda tegusid, mida saab uskuda vaid seepärast, et need on korda saadetud. Nugiseks oli üks, kelle puhul see üles tõsteti. Ta oli esimene Eesti sõdur, kelle vastupanu bolševikele leidis sellisel tasemel äramärkimist. Nii kõrget tunnustust ei antud valele mehele. Sõjalised teened selle taga olid vältimatud.

Vaevalt segas tegelikku sõda propagandakampaania, see oli lihtsalt sõja üks osa. Aga tollal oli kõigi huvides, et hullunud ja fanatismist kantud ühiskond ei pääsenud märtsis-aprillis 1944. uputama Eestimaad.