Rünnak

1.märtsi hommik algas kõigepealt veerandtunnise kahuritulega vaenlase kaevikute pihta. Kui mürskude plahvatused vaenlase kaevikujoonel lõppesid, algas kel 07.05 rünnak. Sellest võtsid osa Eesti 20. SS-diviisi 45. rügemendi esimese pataljoni esimene kompanii major Harald Riipalu juhtimisel ja 46. rügemendi esimesest pataljonist samuti esimene kompanii major Ain Erwin Mere üldjuhtimisel. Riipalu mehed läksid otse, Mere omad aga tiivalt. Üks nendest, kes 46. rügemendi koosseisus ründele asus, oli 22-aastane Harald Nugiseks, kes, nagu kirjutasime, oli oma meestega mõni nädal tagasi Neveli alt Narva rindele jõudnud.

Mis peitus rünnaku eel meeste hinges? See oli sõduri töö ja siin oli vähe mahti mõelda ning arutada, tuli üksnes sõdida, et vaenlane kaevikuist välja lüüa. Tõsi, tegu oli teise olukorraga kui Neveli all, kus oli võõras maa, võõrad lõhnad kaevikute poriga. Nüüd oldi Eestimaal. Ilma sõdurikangelaslikkuseta: "Kurat, vasjad tuleb välja lüüa!"

Esialgu näis, et rünnak õnnestub. Oldi ju vaenlase kaevikutest vaid mõnesaja meetri kaugusel. Ja siis tulid miinid. Üks plahvatus järgnes teisele. Näis, nagu tahaks salakaval maa tõusta taevasse ja takistada meeste tee. Oldi sunnitud tagasi tõmbuma.

Oli alanud Harald Nugiseks'i jaoks see, mida võime nimetada tema esimeseks põrguks. Maa kees ja kobrutas. Vaenlase kahurvägi aga konsentreeris oma tule mõnesaja meetrilisele ribale meie positsioonidel. Sekka röögatasid venelaste "katjušad". Meeste seljataga asuvat metsa näis lõikavat mingi nägematu hiigelvikat. Puudel kadusid oksad, jättes järele üksikud maast välja kasvavad tüükad, otsekui vanuri hambad. Ründajad püüti ära lõigata sidest, toidu ja laskemoona kandjatest. Samas tulistasid vastase granaadiheitjad otse meie kaevikutesse, nõnda, et nende servadelt varises alla mulda ja liiva. See oli maapealne põrgu, kus läbi suitsu ja tolmu tuli hääletult tapvaid mürsukilde.

Ehkki Nugiseks oli enne olnud lahingus Volossovo, Gatšina ja Neveli all, oli temagi jaoks see tulemöll uudne. See oli tule, suitsu ja raua orkaan. Eluinstinkt surus mehi vastu maad, mis juba ammu enam ei pakkunud kaitset. Läks veidi aega ja uuesti tõusid mehed, et vallutada põikkraavi, milleni oli jäänud poolsada meetrit. Aga vahepeal olid ees uued miinid, okastraadid ja kuulipildujate pesad. Nendest tuli hea õnne lootuses lihtsalt üle joosta, et alustada kaevikute puhastamist. Et löögiüksust abistada, andis meie kahurvägi veelkord ette tulelöögi. Enne kui viimased mürsud tõstsid märtsitaevasse mulla-, kivi- ja rauafontäänid, tõusid sõdurid uuesti ja püüdsid läbida hüpetega vahemaa kaevikuteni. Siin-seal surus meeste tuli ja käsigranaadid vaikima vastase kuulipildujapesi, kuid soovitud eesmärgini ei jõutud. Taas olid mehed vastu oma isade maad.

Paari tunni pärast andis major Mere uue rünnakukäsu.

Kui jõuti vastase kaevikute servani, langesid rivist haavatutena välja rünnakut juhtinud ohvitserid Rõõmussaar ja Lumera.

Näis, et rünnak ongi tühja jooksnud. Juba olid ka operatsioonijuhid valmis andma käsku üldiseks taganemiseks. Siis aga saabus ainsa järelejäänud sidevahendi raadio kaudu järelpanu teade: Riipalu mehed on jõudnud Vaasasse, ent vajavad kinnitumiseks kohe abi. Põikkraavi valitsevad punaarmeelased tähendavat nende jaoks kindlat surma.

Samas tuli keskusesse teine teade: Lauenbergi kooli mees Harald Nugiseks on võtnud ohvitseride väljalangemise järel juhtimise enda kätte.

Varsti saigi Nugiseks raadio kaudu Merelt sõnumi: "Nugiseks, kui saate, proovige veel! Vaasa on võetud." Raske on mõista – oli see käsk või palve. Vastus oli nugiseksilikult lakooniline: "Proovin." Ja ta proovis. Elus on hetki, mis raiutakse mällu aastateks, ja mitte ainult iseenda jaoks. Harald Nugiseks'i jaoks olid saabunud need hetked, mis venisid minutiteks, võimalik, et tunnipikkusteks, mil tehti seda, mida peeti teostamatuks.

Kui palju oli mehi, kellega Nugiseks ründas? Kahekümne piires. Nende relvad olid kasinad: granaadid ja püstolkuulipildujad, sidevahendiks raadio.

Nugiseks ja ta mehed olid vastase kaevikutes. Tagantpoolt tulijad andsid koguaeg ettepoole käsigranaate. Ja kui nad kaeviku käänakuni jõudsid, käskis Nugiseks neil selle taha visata.

Niipea kui plahvatused kõlasid, astus esimene mees nobedasti ümber nurga. Seal oli neid, kes hukkunud, aga ka neid, kes veel valmis püssi tõstma. Püstolkuulipilduja lõpetas nende elu, enne kui nad jõudsid laskmisele mõelda.

See oli kaine arutlus, mis mehi edasi viis. Küllap taipas Nugiseks, et kui nad pidevalt peale suruvad, siis on vaenlane abitu. Pidev tulistamine takistas vaenlasel käsigranaate viskamast ja ülejäänu eest hoolitses ees mineva mehe automaat, mis ei tulistanud huupi, vaid mille valang läks sinna, kuhu minema pidi.

Seda nimetatakse sõjaajaloos rullimiseks, kus iga hetk on su vastas sada surma. Väiksemagi hooletuse hind on su enese elu. See nõudis närvi ja tarkuse liitu. Ja varsti said ka rünnaku juhtijad teate: "Nugiseks võitleb bolševike kaevikutes." Uued valangud, uued granaadid.. Vaenlase mürsukildude vihin, mingid plahvatused, kus, aru ei saa, kas need kuuluvad omadele või võõrastele. Kolm korda jäi Nugiseks vaenlase pommide plahvatamisest tekkinud variseva mulla alla, aga omad tõmbasid ta välja ja rünnak jätkus, nagu lahingki. Ja siis oli lahing järsku lõppenud, ehkki veel plahvatasid mürsud, vihisesid kuulid, ent Riipalu ja Mere võitlusgrupid olid ühinenud ja põikkraav vallutatud.

Raskerelvade tuli suurenes veelgi, aga ka see oli loomulik. Tigedaks aetud vaenlane avaldas oma loomulikku viha.

Kui suur pinge oli möödunud ja inimese mõistus taas arutamiseks ja arvustamiseks võimeline, sai selgeks, et vaenlase tulepesadesse loobiti umbes tuhat käsigranaati, kevikupõhjade poris ja savis lamas aga üle kaheksakümne vaenlase sõduri, kelle punarežiim oli saatnud vallutama maad, mis ei kuulunud talle. Vastas võitlesid sõdurid, kellele kuulus see maa.

Olid loodud eeldused, et Vaasa – Siivertsi – Vepsküla sillapea üsna varsti lõplikult vallutatakse. Ja kui lahingu järel Nugiseks'ilt küsiti, kuidas kõik sündis, vastas ta: "Siis läks läbi."

* * *

Tollal ei teatud aimatagi, et just sellest sillapeast plaanitseti uus ja kiire surm Eestimaale. Ja kui oleks see surma ja vihkamise laviin siis – märtsis ujutanud üle Eestimaa, oleks 80 000 eestlasel, keda suvel ja sügisel päästis põgenemine, see ära jäänud. Kui palju oleksime siis vaesemad? Kui palju sõltub elus vaid sekundist, minutist, tunnist, ühest inimesest, grupist..

Toas, kus vastas istub Harald Nugiseks, jääb vähemalt minu jaoks hetkeks aeg seisma. Ja ma vaatan seda elatunud meest, kellel oli Narva all esimene põrgu ja keda ootasid seejärel veel kaks.

"Ja siis?" küsisin.

"Siis sain puhkuse."

* * *

Lahing sillapea lõplikuks hävitamiseks jätkus. Ööl vastu 3. märtsi vahetas Riipalu I pataljoni välja seni varus olnud II pataljon. Täiendati ka Mere 46. rügementi. 4. märtsil algasidki rünnakud uue hooga. Vaenlase vasturünnakud löödi tagasi ja sillapea lõhestati kaheks. Nii muutus vaenlasele võimatuks saata sinna abiväge. 5. märtsil võeti ära Vepsküla.

Venelaste viimane vastupanupunkt asus Siivertsi surnuaial, Rootsi mälestusmärgi juures. 6. märtsil ründas seda SS-Diviis "Nordland'i" rünnakrühm, kes vallutas seal oleva punkri. Samal ajal alustasid rünnakut ka eestlased ja 6. märtsi südaööks kell 23.00 oli sillapea likvideeritud. Harald Nugiseks'i alustatud sõjamehetöö viidi lõpule.

* * *

Kuivõrd tähtsaks peeti Vaasa – Siivertsi – Vepsküla sillapead, näitab vastase järgnev raev. Algasid tigedad rünnakud sillapea tagasivallutamiseks. Need tõrjuti. Ja siis pilluti eestlaste positsioonidele lendlehti, kus nõuti nende lahkumist rindelt või.. tehakse maatasa kõik Eesti linnad,

Eestlased ei lahkunud ja algasid julmad, ilma sõjalise tähenduseta viha väljavalamise rünnakud. 6. märtsil tehti ränk pommirünnak Narvale, kus linn pühiti maa pealt, 8. märtsil korrati sama Jõhvile ja Tapale, 9. märtsil aga Tallinnale ja Tartule.