Riigiküla sillapea tuleb hävitada

Sillapea üle Narva jõe oli eriti kardetav. Vaenlane ähvardas sillapeale koondada jõud, mis ülikergelt võisid saada ja saidki ränkade tagajärgedega suure ootamatuse sünnitajaks.

Riigiküla sillapea asus Narvast 5-6 kilomeetrit Põhjas, oli umbes 1200. meetrit pikk ja 200-300 meetri laiune kaldariba. On pakutud ka sillapea pikkuseks ca 80 meetrit ja laiuseks 500 meetrit. Punaväelased olid selle küllaltki hästi kindlustanud. Seal oli sakslastest jäänud betoon- ja teraspunkreid, aga eelkõige sügavaid kaevikuid. Narva jõe idakaldale koondati hulgaliselt patareisid, et kindlustada vajadusel efektiivne tõkketuli. Seda kaitsesid kolm kuulipilduja üksust ja üks kahuriväeüksus. Öösiti veeti sillapeale veel täiendavat varustust.

See kõik tegi sillapea vallutamise raskeks, otserünnaku isegi võimatuks. Tuli jõuda kuidagi sillapea kaevikuteni ja vastane sealt käsivõitlusega välja lüüa.

23. veebruaril rünnak ei õnnestunud, ehkki vallutati 300 meetrit kaevikuid. Aga siiski – Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril, algas uus ja otsustav rünnak. Sillapea vastu paisati kaks löögirühma, üks Põhjast, teine Lõunast. Pearaskus lasus Eesti 20. SS-Diviisi 46. rügemendi 6. kompanii rühmaülemal SS-Oberscharführer Rein Männiku 20-mehelisel löögirühmal, kes käsigranaate pildudes vaenlase kaevikud "üles rullisid". Kell 17.00. kohtusid löögirühmad. Riigiküla sillapea oli lakanud olemast. Rünnaku lõppedes olid mehed puruväsinud. Männik ei saanud kätt liigutada – see oli granaatide pildumisest kangestunud.