Puhkusel. Surm lähemal kui rindel

On jäänud mällu, et Harald Nugiseks sai sillapea vallutamisel raskesti haavata või siis vähemasti põrutada. Nii kirjutas ka Karl Gailit. Seda pilti on aidatud süvendada laialt levinud foto Nugiseks'ist Türi sõjaväe haiglas. Kui küsin Haraldilt haavatasaamise kohta, raputab ta pead ja ütleb: "Laningust sillapea vallutamisel tulin puhtalt välja, aga.. "

Kõik algas vahvalt, pärast visa ja kangelaslikku võitlust anti Harald'ile puhkus. Ta mäletab seda ilusat päeva tänaseni, sest teel oma väeosa juurde ootas teda üllatus. Vastu tuli ühs naaberüksuse, 23. SS-Freiwilligen- Panzer-Grenadier-Division "Nederland" vanemohvitser. Täpset aukraadi Harald enam ei mäleta. Ei tea ta ka seda, kas mees oli hollandlane või flaam. Tuleja, märgates Haraldit, võttis oma vöölt suure pistoda, just nii seda ohvitser ise kutsus, ja andis selle Harald'ile, tänades teda lahingulise vahvuse eest. Üeldes veel Harald'ile kiidusõnad ka eestlaste kohta, mis kõlasid: "Meil on rindel tublid naabrid ja nii on hea, kindel, võidelda!" Kõik see tähelepanu ja kamraadide lugupidamine mängib iga sõjamehe moraalis suurt rolli. Harald'i süda laulis, ei, mitte sellest, et rindelt ära sai, vaid sellest, et ees oli kodutee. Kodus ootasid omakesed-lähedased. Ja nii asus sõjamees teele koju, kus on alati kõik kõigest ilusam. Just selle nimel ta ju võitleski, et igal eestlasel jääks alles kodu, kuhu minna - jääks alles maa, kus vabana elada, taastada Eesti Vabariik.