Professor Berliinist

See, mis juhtus treenitud, tugeva, sadu raskusi üle elanud rindemehega puhkusele tulemise järel, on üks neist, mille puhul tahaks protestida. Ainult kellega?

Kõigepealt läks Nugiseks koju Järvamaale Vanaõuele. Nägi isa, ema ja õde, tundis kodusoojust, maitses koduleiba. Mida võib veel soovida suurest sõjateest puhkust vajav rindemees?

Haigus sai alguse kõige tavalisemast gripist, mis tõi kaasa hulga raskeid tagajärgi. Kõigepealt tüüfuse, seejärel kopsu- ja lõpuks keskkõrvapõletiku.

Noor ja tugev organism alustas võitlust haiguse vastu, kuid seekord näis vastane olevat tugevam kui sillapea hävitamisel. Tuli minna Türile haiglasse. Palavik kõikus päeval 35. ja 41. kraadi vahel, kehakaal langes 49. kiloni. Teadvus kadus. Nugiseks oli kaheksa päeva meelemärkuseta. Arstid kaotasid lootuse. Nende arvates ei suuda kuitahes tugev organism sellisele haiguslaviinile vastu panna.

Ülesnäidatud vapruse eest sai Harald Nugiseks 27. veebruaril II järgu Raudristi, 7. märtsil lisandus sellele I järgu Raudrist. Ja siis kui Harald Türi haiglas teadvusetult lamas, omistati talle 9. aprillil Siivertsi – Vaasa – Vepsküla all peetud lahingu juhtimise eest Raudristi Rüütlirist. Selle sai ta teise eestlasena ja esimese sõdurina.

Ja siis jahvatasid issanda veskid iseseisvalt. Mingite kanalite kaudu jõudis Berliini teade, et mees, kellele äsja omistati riigi kõrgeim autasu sõjalise vapruse eest, on Eestis Türi sõjaväe haiglas suremas. Saksa riik, tuleb tunnistada, hoolitses oma sõjameeste eest.

Ühel päeval astus Türi haiglasse ootamatu külaline Berliinist. See oli kiires korras lennukiga kohale toodud meditsiiniprofessor. Ta nime ei tea Nugiseks tänaseni. Professor kirjutas välja rohud. Noor ja tugev organism sai neist jõudu ja algas paranemine. Esialgu toimus kosumine koduses Türi haiglas.