Põhja - Jäämere ääres

Kas on mõtet rääkida neist inimkannatustest, mida tänaseks oleme sadade mälestuste, raamatute, ajaleheartiklite kaudu tundma õppinud?

See oli põrgu, tõeline põrgu. Elu serveeriti laual, kus väiksemgi tuuleiil tapab. Pääsesid vaid need, keda soosis SUUR JUHUS, milles oli kaasa rääkida karastusel, tervisel, tarkusel ja mitmel muul isikuomadusel.

Oma kümneaastast karistust kandis Harald Nugiseks Obi jõe suudmes Obskajas. Kui ta septembris kaasvangidega rongilt maha tuli, siis selgus, et Obskaja on lihtsalt küla nime kandev koht tundras ilma ühegi hooneta. Vangidel tuli ehitada raudtee, mis pidi Obskajast Solehardi linnani jõudma.

Ja nad ehitasid. Tappis töö, sääsed ja alandamine, aga Nugiseks näitas, et Eesti mees ei tule mitte ainult Vaasa – Siivertsi – Vepsküla alt välja võitjana. Ta kuulus Eesti eeskujulikku ehitusbrigaadi, mis täitis norme 150 %-liselt. See aga tähendas, et karistusaeg lühenes 7. aastale. Harald Nugiseks vabanes laagrist juba suure timuka Stalini surma aastal 1953.

* * *

Nugiseks'i elukohaks sai Obi jõeni viiva raudtee äärne Lapõtlang. Seal kohtas ta oma esimest naist Selma Kimmelit. Selma oli küüditatud Siberisse metsavendade varjamise pärast.

Perekond Nugiseks'id said mõne aja pärast kasutada kolmetoalise korteri. Nugiseks kui tubli töömees ja organisaator sai brigadiri abi koha. Töö laabus. Tulid ka kiituskirjad, kus peal "suurte juhtide" pildid ja tänu sotsialismi ülesehitamise eest. Nuta või naera!

Ja siis..