Metsavahimaja Põlemine

Veebruari viimasel päeval avas eestlaste rünnaku sillapeale juhtum, mis sõjaaja kohta on üsnagi tavaline – tulekahju. Vaenlasepoolsel metsaserval põles Vepsküla metsavahi maja koos kõrvalhoonetega. Hommikupoole võis näha suitsusambaid, siis aga tõusid hoonete katuselt võimsad leegid, mis paistsid mitu head kilomeetrit eemal olevasse Olginossegi. Tule ümber nähti vastase liikumist. Üks või teine vahipostil olev punasõdur läks veebruarilõpu külma tundes end põleva maja paistel soojendama.

Tundus, et moment rünnata on kui taeva kingitus. Tekkinud segadust vaenlase hulgas kasutades asus leitnant Adson, ühe rühmaga, tule ääres soojendajaid ründama. Ootamatu kallaletung sünnitas paanika – ligemale rühmajagu venelasi põgenes relvi maha jättes. Et Adsoni meestega liitus veel teisigi kaitsel olijaid, siis vallutati metsatukk praktiliselt ilma võitluseta. Nii jõudsid eestlased kiiluna Vepsküla ja Vaasa talude ette. Esimene samm sillapeade vallutamiseks oli tehtud. Vaenlane asus nüüd vaid paarisaja meetri kaugusel meie eesliini meestest, kes olid saanud käsu kaevuda. Vaenlane näis olukorraga leppivat, andis tõkketule Vepsküla ja metsatuka vahele, ilmselt arvates, et rünnakut jätkatakse.

Nüüd toimus Olginos kiires korras Narva kõigi rindejoone diviisi-, rügemendi-, pataljoniülemate kui ka suurtükiväejuhtide nõupidamine. "Nordland'i" komandör SS-Brigadeführer Fritz von Scholtz, kellele oli allutatud Eesti Diviisi 45. rügement, andis käsu pealetungiks.