Lõpetuseks

Harald on esindanud seda sugupõlve, kellel tuli võõras mundris kaitsta oma maad. Tema ja ta kolm kaaslast ei sõdinud niivõrd sakslaste poolel, vaid olid eelkõige võitlejad punase ilmakorra vastu. Mitte kellelgi ei ole õnnestunud tõestada, et seda oleks tol ajal saanud teha mingil teisel viisil.

Me otsisime vastuseid kümnetele küsimustele, kus sõdurisangarlikkus on tähendusrikkal kohal. Miks ikka sündis selline vastupanu Narva rindel, et meeletus ülekaalus oleva Nõukogude armee roodud, pataljonid, polgud, diviisid seda rünnates jooksid verest tühjaks ja lõpuks loobusid pealetungist? Kui palju langes selles tapluses Narva rindel punasõdureid? On pakutud 400 000 – 500 000 piires.

Punaarmee veteranide miitingul Narvas 1995. aasta 26. juulil, tähistamaks linna langemise 51. aastapäeva, öeldi, et langenuid punaväelasi oli sel rindel 1944. aastal 700 000! Punane ilmakord maksis ränka hinda Eestimaa vallutamise eest. 1939. aastal tegemata jäänu lunastati Eesti meeste poolt tollal, 1944. aastal.

On räägitud laibavirnadest Sinimägedes. Sellest, et surnud vene sõjameeste lademed kasvasid sedavõrd suureks, et neid peeti uuteks pealetungijate laineteks ja nõnda tulistati surnuid.

Sinimägede lähedal elanud mehed on rääkinud, et 1944. aasta sügisel ja 1945. aasta kevadel käisid nad Sinimägedes laipu koristamas. Iga laiba eest maksti pudeli viina hind. 1945. aasta kevadel tähendas see vaid koormatäie koljude toomist matmispaika. Ühele matmispaigale, kus oli 30 000 mehe pealuud, pandi mälestusmärk, et siin puhkavad nõukogude sõdurid. Aga arvukalt oli neid ühishaudu, kuhu mingit märki ei pandud. Talumehed teinud ka nii, et õhtul toonud koorma koljusid, öösel viinud aga tagasi, et need järgmisel päeval jälle matmispaika tuua. Aga kuipalju oli miiniväljade keskel neid sõjamehi, kes jäid igavesti leidmata?

See oli sõda, kus ühel pool hingetu arvestus, teisel kodu kaitsmine ja viimane sünnitas selle, mida me võime nimetada Teiseks Vabadussõjaks.

Kes olid need vaprad Eestimaa pojad, kes võitlesid Teises Vabadussõjas – ühest neist on kirjutatud need read. Need olid isamaa parimad pojad, kelle leek põlegu meie hinges igavesti.

Räägitakse, et muinaskreeka Antaios ammutas jõudu maast. Kui tal katkes side maaga, siis see tähendas ta lõppu. Ka selles raamatus rõhutan sõduri sidet maaga.

Usun, et palju enam kui Rüütlirist, innustas Harald'it see, millest kirjutasid talle ja mitte ainult talle, need tundmatud tütarlapsed üle Eesti ja Eestimaa inimesed.

Kes on sõjamehe selja taga? Kui keegi on, siis sõdur võitleb, kui ei ole, siis ta seda ei tee. Kui rahvas tunneb, et sõdur võitleb tema eest, siis tunneb seda ka sõdur ja ta on selle rahva kaitsja.

Rahvas mõistab selgemalt kui keegi muu, kas peetav sõda on nende sõda. "Pole ühtegi rahvusvahelist seadust ega moraalset tava, mis keelaks rahval võitlemise oma kaitseks," kirjutas Harald Riipalu. Kui Nõukogude Liit 17. juunil 1940. eesti okupeeris, siis oli see meile sõjakuulutus ja meie sellest hetkest Nõukogude Liiduga sõjaseisukorras. Sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel andis meile võimaluse võidelda taas oma vabaduse eest. Meie liitlasteks olid saksa sõdurid, vabatahtlikud Euroopast ja skandinaavlased. Me ei tahtnud Venemaad, vaid oma väikest kodu vabana hoida ja selle eest Eesti sõjamees õlg-õla kõrval võitles.

Nõnda tulebki näha Eesti sõdurite võitlust Narva rindel ja muidugi mitte ainult seal. Et need neli sõjameest – Eesti Rüütliristikandjat – , nagu kõik teised eesti sõjamehed, kes Eesti vabaduse eest võitlesid, näitasid selles tapluses suurt sõdurivaprust ja kuulub neile rahva tänu. Eriti tänulikud peaksid olema need, keda see võitlus aitas kindla surma eest Läände põgeneda. Nende järglased omakorda teadku, et elu oli tagatud just selliste vaprate Eesti sõjameeste elu ja surmaga.

On ju nii, et rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, seda ei väärigi. Nemad võitlesid ja tegid oma rahva vabaduse väärilisteks.