Kirjad

Minu ees on koltuma kippuv "Sakala" 1944. aasta 26. juuli number. Loen sealt kirjutist pealkirjaga "Kallis tundmatu Rüütliristikandja.."

Siingi anonüümseks jäänud ajakirjanikul on õnnestunud jõuda Vanaõuele ja istuda perelaua taha. Tal on ka võimalus tutvuda, neil päevil, Nugiseks'ile saadetud kirjadega. Neid, nagu me aru saame, on pakkide viisi. Enamiku saatjatest naised kõigist Eestimaa nurkadest, aga ka Riiast ja Saksamaalt. Pole neil paljudel korralikku aadressigi suuremas osas neist ilutseb aadressaadiks lihtsalt "Rüütliristikandjle Harald Nugiseks'ile". Aga kätte on nad toimetatud, sest terve Eestimaa tundis Nugiseks'i.

Võib uskuda, et meeldiva välimusega noor mees, kelle haiglavoodi pilt on üldlevinud, tekitas tütarlastes tundeid. Ja ometi saab neist tekstidest välja lugeda ka enamat. Seda, et rahvas kartis ja värises, Ida surmatuule ees, tulevikulootused olid rajatud rindel võitlevatele meestele.

Loeme meiegi saadetud lauseid ja lausekatkendeid, neist kirjadest, mis olid kahtlemata tolle ajastu rahva meeleolu peegliks.

* Tõrva naisomakaitselt nahkköites mälestusraamat pühendusega: "Veel elab Eesti."

* "Ela, võitle, võida!" on teise kirja kirjutaja soov.

* Kiri, milles on SiniMustValgega köidetud lillekimp tsellofaanis. Juures tekst "Su vaprates kangelastegudes kajastub Kalevite vaim." Allkiri: kodumaa tütarlaps.

* "Kallis tundmatu Rüütliristikandja," alustab Valgamaalt pärit neiu. Edasi saame teada, et ta on lugenud Nugiseks'i võitlusest Vaasa all. "See on jätnud mu südamesse meeletu tänu ja unustamatu tunde Teie vastu."

* Piiga Märjamaalt kirjutas Nugiseks'ile, et lööks ka ise kaasa rindel, kui oleks mees. "Olen aga vaid väeti tütarlaps, kes sama palavalt armastab oma kodumaad kui Teie."

* "Olete nii vahva ja tore, et tahtmatult veeres pisar kui lugesin.." seisab kirjas Tallinna tütarlapselt.

Ja nii edasi ja edasi. Rahvas pidas kalliks mehi, kes olid rindel. Neid usaldati, neilt oodati kaitset, neid armastati siiralt. Oli meldiv kui sai selle tunde isikustada.