Esimest korda vangina Venemaal

Ettevalmistused uute väekoondiste loomiseks lõppesid niisama järsku kui olid alanud. Siis aeti mehed juba vangide rivisse. Nad marssisid palju päevi. See oli 360-kilomeetrililine jalgsiminek Poolasse sõjavangide laagrisse. Sealt algas detsembris teekond Venemaa pärapõrgusse. Teele läks umbes 900. baltlasest sõjavangi, enamikus eestlased.

Rongid viisid GULAG'i lõpmatult neelavasse kurku. Toiduks olid kuivikud ja soolakala. Joogijanu oli vangidel pöörane. Harald oli määratud vagunivanemaks ja nii oli tema ülesandeks meestele rongi seismise ajal kolonkast vett tuua. Seda tehes sai ta ise pumba all janu kustutada ja see võibolla ta päästiski.

Rong seisis päevade viisi. Mustus, nälg, külm viisid selleni, et vangide hulgas vallandus tüüfus. Algas meeste massiline suremine. Pärast 69-päevast sõitu Poolast oli 900. mehest järel umbes 300. Vorkutas, GULAG'i laagrite ühes jubedamas maailmas, võttis mehi vastu 40–kraadiline pakane, kusjuures neil olid seljas vaid Saksa puuvillasest riidest frenšid ja sinelinärud. Külm oli uus vaenlane, seegi tappis.

1946. aasta oktoobris juhtus üllatus, mida keegi ei osanud oodata. Tuli teade, et nad viiakse Eestisse. Midagi oli SUURE PÕRGU mehhanismides rikkis. Nugiseks polnud salanud, et ta on Rüütliristi–kandja, mees, kes suurema edukusega kui keegi teine oli võidelnud marksistlik–leninlik–stalinliku "õnneriigi" vastu.

Kusagilt tulid ukaasid, mis käskisid selle seltskonna kodumaale saata. 1946. aasta novembris toodi Nugiseks Narva, kust edasi viidi ta Jõhvi sõjavangide laagrisse. Seal selguski saladus, mis lubas enne 1921. aastat sündinud sõjavangid vabastada. Siis saadeti ta Paide sõjakomissariaati, kus ta üle kuulati ning 10. novembril vabastati. Elama lubati asuda ainult kodukohta.