Ajalugu läheb kordamisele

Veebruaris 1944 toodi Eesti sõjamehi Venemaa kaudu, kus nad ka Idarindel võitlesid, Narva jõe taha. Harald Nugiseks jõudis sinna 19. veebruaril. Mis oli vahepeal juhtunud?

Ligemale kaks aastat kaitses Leningradi – Novgorodi – Staraja Russa – Neveli rinnet Saksa väegrupi "Nord" kaks armeed – 16. ja 18. See oli passiivne rindelõik, kust anti väeosi vajadusel ka teistele rinnetele. Oli nii, et sellele rindelõigule jäi lõpuks küllaltki napilt mehi, veel vähem aga soomustehmikat. Samas ei olnud aga enam kellelegi saladuseks, et venelased hakkavad koondama võimsaid löögiüksusi Leningradi rindele ja Oranienbaumi. Oodata oli halvimat.

Küsimuseks oli millal algab kanonaad ja rünnak? Ja nii andis armeegrupi "Nord" ülem feldmarssal Küchler juba 1943. aasta hilissuvel 18. armeele, mis kaitses rinde Põhjalõiku kuni Novgorodini, korralduse igaks juhuks valmis olla taandumiseks. Uus vastupanupositsioon pidi tulema Narva jõe Läänekaldale ja eelpositsioon Luuga jõele. Kindlustustööd Narva jõe Läänekaldal algasid 1943. aasta septembris ja 1944. aasta alguseks olid seal tugevad mehitamata kindlused valmis ehitatud.

Seni oli aidanud sakslasi tohutul rindel see, et seal, kus nappis sõdureid, manööverdatti. Lennukeil paisati ühest rindelõigust teise Diviise ja nii oli ohtlikes kohtades alati õigel ajal küllaldaselt mehi. 1943. aastal hakkas aga kütusepuudus end tunda andma, sakslaste manööverdamine kahanes märgatavalt.

Jaanuari algul kui sakslastele oli juba selge, et varsti algab venelaste suurrünnak, toodi siiski 18. Armee koosseisu III SS-Soomuskorpus, mille koosseisus olid: 11. SS-Diviis "Nordland", 23. SS-Diviis "Nederland" ja 20. Eesti SS-Diviis. Täpsemalt 20. Eesti SS-Diviis oli alles teel, ta pidas lahinguid Neveli rajoonis. Samuti olid ka osad "Nederlandi" väeosad alles tulemas.

14. jaanuaril algaski venelaste rünnak, ühteaegu ettearvatud, kuid siiski ootamatu. Pärast kahetunnilist turmtuld, milles osalesid ka Kroonlinna kindlus ja punalipuline Balti Sõjalaevastik, alustasid punaväelased rünnakut. Pealöögi andsid Leningradi rinde väed, kokku kolm Armeed. Oranienbaumi kotist(täpsemalt sillapeast), ründas Nõukogude löögiarmee kindral Fedjuninski juhtimisel, kes murdis läbi Saksa 170. Diviisi rinde. Nõukogude 47. Armee alustas aga rünnakut Jamburgi suunas, et tõkestada sakslaste taandumist Narva.

Saksa Armee selgroog oli peagi murtud ja algas paaniline taganemine, mis oli jahmatuseks kogu Maailmale. "Leningradi alt liikuma tõugatud rinne sai jalad maha alles Narva jõe joonel," kirjutab kol.ltn. Harald Riipalu. Ja sedagi mitte taanduvate Saksa WH välidiviiside jõul, vaid nende üksuste abil, keda kutsuti vabatahtlikeks. Need olid meie Piirikaitse rügemendid, Eesti 20. SS-Diviis, vabatahtlikud 11. SS-Diviisist "Nordland" ja 23. SS- Diviisist "Nederland" – e siis eestlased, taanlased, norrakad, hollandlased, belglased, flaamid ja sakslased.

Punavägede rünnakul oli kolm eesmärki: 1.Sooviti purastada Leningradi piiramisrõngas , 2.Hävitada Saksa 18. Armee ja 3. vallutada Eesti.

Peab tunnistama, et mõlema poole strateegilised plaanid jäid täitmata. Leningradi piiramisrõngas küll purustati, aga Saksa 18. Armee hävitati vaid osaliselt. Eesti vallutamise plaan aga tõkestus otsustavalt. Samuti õnnestus vaid osaliselt sakslaste plaan, peatada venelased Narva jõe joonel. 2. Veebruaril jõudsid Punaväed Narva jõeni, see ületatti mitmes kohas. Tekkisid ülimalt ohtlikud vaenlase sillapead jõe Läänekaldal, millest suuremad olid Riigiküla ja Vaasa-vepsküla-Siivertsi juures. Viimane asus Narvast Põhjas, olles nii ülimalt ähvardav linna kaitsjatele. Lisaks sellele niisama kardetav Krivasoo kott ja oli veel rida vähemolulisi jõe ületamisi, mis aga kõik tagasi tõrjuti.