Alfons Rebane - Mees kes hingas koos Eestimaaga

Koostas: Andri Ollema

Rebane ja rebasekutsikad. 1944. aastal levisid need sõnad kulutulena üle Eesti. Teated Alfons Rebasest ja ta sõjakaaslastest jätsid legende, mis ei näi kustuvat. Küllap aga aitas Alfons Rebase ja ta meeste sõjamehekuulsust suurendada seegi aeg, mil teda vängete ütlemistega tehti põlatuimaks eestlaseks: nats, fašist, bandiit, mõrtsukate pealik ... mees, kes endale teenis Rüütliristi, teistele puuriste.

Aeg on läinud, Alfons Rebase lahkumisest on möödunud enam kui kolm aastakümmet. Isegi nüüd kui Eestist peaks nime järgi olema saanud iseseisev riik kõlab kõrvuti siiraste austusavaldustega Rebase ja ta sõjakaaslaste aadressil endiselt süüdistusi. Möödunud aasta suvel ei lubatud koloneli sajandat juubelit ei valjuhäälselt tähistada, tema sünnipäeva peol keelati osaleda Kaitseväel ja Kaitseliidul. Kolonel Rebasele pühendatud sõjaajaloo päeval Valgas, ei lastud kolonel Rebasele püstitada mälestusplaati kohaliku Kaitseliidu maja välisseinale vaid nõuti selle majja sisse paigutamist. Üteldi, et me tahame idanaabriga äri ajada ja see rikkuvat suhteid. Kas pole see naljakas? Kas tema ja mehed, kes Eesti vabaduse taastamise nimel verd valasid tegid seda mammona või omakasu pärast??? Vastus on lühike – ei! Olen nii mitmeidki kordi leidnud end vestluses eesti leegionäridega küsimuse, "kas sellise riigi eest võideldigi, kus kõikidel asjadel on topeltstandardid ja aated on tühipaljas sõnakõlks." Vastus on taas lühike – ei! Aga need mehed ei kahetse kunagi, et on võidelnud selle pisikese rahva eest, kes on siin maal olnud sajandeid tuulte tallata. Võideldi õigluse nimel! Noorus, kes polnud veel suutnud elu nähagi läks ja uskus sellesse rahvasse, nendesse laantesse ja pisikestesse taredesse, mis jäid nende selja taha. Läks, et kätte maksta ülekohtu eest, mida sellele eelnenud nõukogude terroriaastad olid teinud. Läks, et siin maal ei oleks enam pisaraid.

Miski on aga ümberlükkamatu - Rebase näol oli tegu Teise maailmasõja tuntuima ja legendaarseima eestlasest sõjamehega, kellest on saanud sõjamehevapruse võrdkuju. On õnnestunud läbi lugeda kümneid, sadu lehekülgi Rebast ülistavaid, laimavaid ja ka erapooletuid tekste, vestelda nii II Vabadussõjast läbi käinud meestega, rebasekutsikatega, selle sõja asjatundjatega kui ka nendega, kes seda kõrvaltvaatajana läbi elanud, et veenduda: temast kui sõjamehest ja strateegist räägitu-kirjutatu ületab suuresti keda tahes. Rebase kohta võiks vankumatult ütelda, see mees elas Eestile ja võitles tema eest.

Kindlasti oli ka Eesti Laskurkorpuses neid, eelkõige vägisi sinna küüditatuid, kes uskusid, et on mingi võimalus iseseisva Eesti Vabariigi taastamiseks. Eesti Leegioni poolel aga kaitsti reaalselt oma kodu ja rahvast, nende meeste vabadusvõitluses pole eesti rahva laiem enamus kunagi kahelnud. Ei ole selles kahelnud ka leegionärid ise. Ajalugu on näidanud, et õigus on neil, kes sõdisid iseseisva Eesti eest kandes saksa mundrit. Ja seda sai teha vaid Eesti Leegioni koosseisus, kuna sellel võitlusel oli Eesti rahva ja tema vaimse eliidi, eesotsas peaministriga presidendi kohustes professor Jüri Uluotsa toetus. Toetus, mida tänased võimumehed tahavad salata, isegi olematuks muuta.

Pikk eemalolek annab meile uuenenud, mõistvama, seletavama pilgu, kes ja miks keegi oli see, kes oli. Et ajalugu ei saa seletada millegi muu kui inimeste kaudu, siis kes oli too legendaarne Alfons Rebane - kord SS-Sturmbannführeriks, siis majoriks, koloneliks, SS-Standartenftühreriks kutsutu. Mees, keda esimese eestlasena autasustati III Reichi kõrgeima sõjalise autasu - Raudristi Rüütliristiga - ja veel, Relva-SS'is võidelnuist ainsa eestlase ja teise välismaalasena valloon Leon Degrelli kõrval Rüütliristi tammelehtedega.

Alfons Rebase isiklikust elust ei teata siiani väga palju, see loob võimaluse kuulduste tekkele. Aga ka nõukogude ajal temast kirjutatud propaganda tagapõhi on selgeks kirjutamata-rääkimata. Mehed, kes temaga koos II Vabadussõjas võitlesid on siiani riiklikult vabadusvõitlejateks tunnustamata.

Mul on soov, et need read oleks tagasihoidlikuks mälestusmärgiks nendele Eesti sõduritele, kes Teises Vabadussõjas võitlesid oma kalli isamaa eest. Eelkõige küll Alfons Rebase sõjakaaslastele metsavennasõjas, Idapataljonides, ja Eesti Leegioni nii Narva rindel kui Emajõe ääres 1944, sõja lõpuaastal aga taassündinud Eesti 20. SS-diviisi ridades Ülem--Sileesias, kus Rebane sai Franz Augsbergeri surma järel lühikeseks ajaks diviisikomandöri kohusetäitjaks.

Need read on ja oma kohust täitva, raskeid siseheitlusi üleelava inimese saatuslugu. Mehe, kes Valdur Jürissaare sõnul sõdis kahe rinde vahel sooviga selles rajada omaenda tee. Oma teeks ei olnud võimalusi meestel, kes koondusid Eesti Laskurkorpusesse. Seal oli isemoodi mõtlemine surma vääriv kuritegu. Rebase poole oli isemoodi mõtlemine aktsepteeritav. Venelastele oli Eesti Venemaa, sakslased ütlesid, et riigi iseseisvus on võimalik, kuid see sõltub eestlaste panusest idavõitlusesse. Sellel tuginesid paljud Rebase siseheitlused, mis lõppesid alles 1976. aasta 8. märtsi varahommikul Augsburgi haiglas.

Tähenduslikem on selles raamatus vahest kolonel Rebane. Vaieldamatult karismaatiline, jumalast sündinud juht, keda austati iseenesestmõistetavusega. Mees, kellele oli lubatud palju seda, mis teiste juures saanuks avaliku hukkamõistu osaliseks. Mees, kes pigistas silmad kinni asjade puhul, kus Lammio-taoline ohvitser Väinö Linna "Tundmatust Sõdurist" võinuks end surnuks röökida, tema aga vaid muigas. Ja ometi teadsid kõik - tema sõna oli täitmiseks. Aga kõige sellega kohtume neis mälestusridades kümnetel kordadel.

Tegemist on ühe sõjamehetee kirjapanekuga. Inimese saatuslooga, kes sõdis ilmakorra vastu, mis oli talle võõras ja kus tal ses võitluses tuli sõjamehena üle elada kaotusi, üks rängem teisest. Ta võitluse võit saabus alles siis, kui oli olnud 16 aastat Augsburgi Läänekalmistu mullas - 1992. aastal Eestis. Võitja, kes pidevalt kaotas. Iga kaotus oli aga midagi selle nimel, et see tulevikus võiduks ümber kasvaks. Seepärast on tema austamine kahtlemata püha. Muidugi tahtnuksime võitu kaotusteta, aga seda kahjuks ei ole ega tule.