Eesti Leegioni sümboolika - Kraenurgad

SS-Ruunid

Tallinna vabastamise 1. aastapäeval, 28. augustil 1942, loodud Eesti SS-Leegionis kanti kuni vande andmiseni musti lõkmeid. See lähtus Relva-SS'is tulenevast tavast, et väljaõppe ajal kandsid noorsõdurid musti kraelõkmeid. Vande andmisega lõppes noorsõduriaeg ning tal oli õigus vahetada oma parempoolsel lõkmel olnud tühi nelinurk SS-lõkme vastu. Nii olid lood ka esimeste Eesti SS-vabatahtlikega, kellest hiljem sündis Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva," mis suunati iseseisva üksusena 5.SS-Tankidiviis "Wiking" kooseisu ja endale juba esimeste tuleristsetega kuulsuse ja lugupidamise saavutas.






Üleni mustad lõkmed

Tühja lõkme jutt on esile kerkinud legendiga, et eestlasi ei peetud SS-ruunide vääriliseks, mis on väljamõeldis. Legend on tõenäoliselt tekkinud sõjajärgsel Nõukogude okupatsiooni ajal ja sünniainest ammutatud faktist, et enamik Eesti SS-Brigaadi võitlejaist sõitsid Neveli rindele tühja parempoolse lõkmega. Viimane väide on tõsi, kuid tegelikuks põhjuseks oli hoopis see, et SS-lõkmeid polnud tollel hetkel laos ja neid ei jõutud ka enne üksuse rindele sõitu hankida.




Vabadusristi südamiku käsitsi tehtud lõkmeversioonid

Öeldakse, et loodus tühja kohta ei salli. Just ülal mainitud vahejuhtumi ja Eesti SS-Brigaadi meeste nobeda näputööna sündis tühjade kraelõkmete asemele rahvuslik motiiv, täpsemalt Vabadusristi südamikul kujutatud E tähte ja seda kaitsev mõõka hoidev soomustatud käsi, mis teatavasti tähendab Eesti eest surmani! Peaasjalikult sai materjaliks signaalrakettide hülsside alumiinium ja detailsus oli kõikuv, nii kuidas keegi oskas. Sama sümbolit hakati maalima ka Brigaadi tehnikale. Siis hakkas tasapisi toimima varustusahel ning rindele jõudma ka SS-lõkmed.






Vabadusristi südamiku Tartu lõkmeversioon (stantsitud - "E" tähe alumine osa on mõõgaga koos)

Peale Brigaadi raskeid, kuid edukaid lahinguid Neveli all ning kriitilise olukorra tekkimist Narva rindel, hakkasid Eesti üksused ükshaaval koju saabuma. Eesti Brigaadist sai Diviis. Tõenäoliselt olid nii mõnedki omavalitsused, suheldes vahetult Brigaadi/Diviisi ohvitseridega, kuulnud muresid eestlaste kraemärgiga. Oli kuidas oli, aga oma sõjamehi koju ootav Tartu linn otsustas lasta teha eesti meestele oma kraenurga. Valmis see kohalikus kirurgiliste instrumentide tehases. Märgid tehti masinaga ning viimistleti käsitsi. Kui Hstuf. Harald Riipalu juba peale Mehikoorma ja Meerapalu edukaid lahinguid oma 45. rügemendiga Tartust läbi sõitis, korraldati neile pidulik tseremoonia, mille ajal Tartu linnapea Paul Keerdoja Hstuf. Riipalule vastvalminud kraemärgid kingitusena üle andis. Mehed pidid muidugi ise märgid kraenurgale kinnitama, mille tõttu ongi piltidelt näha neid väga erineva nurga alt asetsemas. See versioon kujunes meie meeste seas väga populaarseks ja peatselt tellis Stubaf. Paul Vent Tartust neid märke veel juurde. Kuigi tegu ei olnud siiski ametliku lõkmeversiooniga ja sakslased olid sellest teadlikud, pigistasid nad silma kinni.






"E" mõõgaga lõkmetüüp - Saksa esimene ametlik versioon

1944 suvel otsustasid sakslased eestlaste kraesümboolikat ühtlustada, luues meie meestele oma ametliku versiooni. Selle loomisel võeti eeskujuks eestlaste endi poolt juba kasutusel olev sümbol, seda küll pisut enda maitse järgi mugandades - ära kaotati käsi ning mõõk pandi "E" tähe peale. Eestlaste seas see nii populaarseks ei saanud kui eelnev nn Tartu versioon. Oli vaja uut ametlikku versiooni, mis meie meeste endi poolt loodud. Teema tõstatas vahepeal rügüliks tõustnud ja Stubaf-iks ülendatud Harald Riipalu ja teised eesti ohvitserid. Läbi Diviisi ülema SS-Brif. u.Gen.d.W-SS Franz Augsbergeri jõudis kiri SS-i Riikliku juhi Heinrich Himmlerini, kes peale Riipalu seletuse läbilugemist andis loa kasutada kraenurgal esialgse kujuga käega mõõka. Vahepealsel ajal kandsid paljud ka seda esimest ametlikku saksa kraenurka. Kuid on väheusutav, et kõik 45. rügegemndi mehed oma vormilt paljutähendusliku Tartu märgi eemaldasid, mis juba suveks 1944 sümboliseeris rindel vana ja karastunud rindehunti.






Vabadusristi südamiku Neuhammeri lõkmeversioon - Saksa teine ametlik versioon

Stubaf. Harald Riipalut kuulda võttes, disainitigi uus kraenurk, mis jagati diviisi meestele kätte oktoobris 1944 - jaanuar 1945, peale ümberformeerimist Neuhammeris. Siit ka lõkme nimetus. Osad meie meestest kasutasid keerulist sõjaolukorda ära, kandes rindel uhkelt edasi eelnevaid versioone, kaasaarvatud SS-ruune. Neuhammeri lõkmeversioonist kujunes välja eestlaste seas kõige populaarseim.