XX sajandi näo määras Versailles’ leping

Koostas: Vaino Kallas

Esimene maailmasõda (1914-1918) lõppes 11. novembril 1918 Saksamaa kapitulatsiooniga pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide president oli Saksamaa järelpärimisele teatanud, millistel tingimustel on liitlased nõus rahu tegema. Need tingimused oli ära toodud president Wilsoni läkituses Ühendriikide kongressile 8. jaanuari 1918, mis on tuntud 14 punkti nimetuse all.

18. jaanuaril 1919. kogunesid I maailmasõja võitnud Entente' riikide esindajad Pariisi lähistel Versailles' lossis, et määrata kindlaks "rahu"lepingu tingimused.

Versailles`s langetatud otsused mõjutasid järgneva kahe aastakümne jooksul kogu Euroopa edasist arengut. Paljud ajaloolased on seisukohal, et just selle lepingu otsused sillutasid tee II maailmasõja puhkemisele.

Millised olid Entente' riike nõudmised Versailles' konverentsil?

Georges Clemencaeau - Prantsusmaa peaminister nõudis, et purustatud Saksamaa maksaks maailmasõja aastail tekitatud kõigi kahjude eest. Tema kolm põhilist nõudmist olid:

· Saksamaa peab Prantsusmaale tagastama Alsace' ja Lorrainne' provintsi (Elsass-Lothring). Need oli Bismarcki Saksamaa 1871. aastal pärast Prantsuse-Preisi sõda annekteerinud;

· Saksamaa peab Prantsusmaale maksma sõjahüvitist ehk reparatsioone, et korvata lahingutegevusest tingitud kahjud. Esimese maailmasõja tõttu kaotas Prantsusmaa u. 750 000 hoonet ja 23 000 tehast;

· Prantsusmaa peab oma valdusesse saama Reinimaa. Selle nõudmise eesmärgiks oli, et hoida ära Saksamaa võimalik rünnak Prantsusmaa vastu tulevikus.

David Loyd George – Suur-Britannia peaminister oli targa ning kogenenud poliitikuna järgmisel seisukohal:

· Saksamaad ei tohi karistada liiga karmilt; tuleb säilitada mõõdutunnet, sest üleliia karm käsi võib tulevikus suuri probleeme tekitada;

· Saksamaa tuleb kiiresti taastada;

· Reinimaad ei tohi anda Prantsusmaale. Loyd George arvas, et paremal juhul tuleb Reinimaa demilitariseerida;

Samal ajal olid Inglismaal enamus inimestest seisukohal, et Saksamaad ja saksa rahvast tuleb maailmasõjas tekitatud õuduste pärast karistada. "Pange sakslased maksma" ("Make Germany Pay"), "Pigistage neid nii, et seemned kriuksuvad" ("Squeeze them until the pips squeak") – need olid loosungid, mis kõlasid uduselt Albionilt.

Vittorio Orlando – Itaalia peaminister. Itaalia oli Saksamaale ja Austria-Ungarile sõja kuulutanud alles 1915. aasta mais, pärast seda, kui Itaalia valitsuse esindaja oli alla kirjutanud nn. Londoni salajasele kokkuleppele. Selle lepinguga lubasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Itaaliale, et pärast sõja võidukat lõppu antakse talle itaallastega asustatud Aadria mere rannik. Nüüd tuli Vittorio Orlando Versailles'sse lootuses, et London ja Pariis oma lubadustest ka kinni peavad.

Woodrow Wilson – Ameerika Ühendriikide president. USA oli Saksamaale sõja kuulutanud alles 1917. aasta aprillis ja seetõttu polnud tal mingeid märkimisväärseid inimohvreid ega ka materiaalseid kahjustusi. Pariisi (Versailles') rahukonverentsile saabus president Wilson oma "14 punktiga", mille abil ta lootis ära hoida uue suurema sõja puhkemist Euroopas. Selle dokumendi tähtsaimateks nõudmisteks olid:

· kõik riigid peavad tulevikus loobuma saladiplomaatiast;

· kõigil Euroopa rahvastel peab olema õigus ise otsustada oma tuleviku üle; Wilson nimetas seda õigust "enesemääramise õiguseks" ja selle alusel pidid vana kontinendi kaardilt kaduma kõik impeeriumid;

· kõik riigid peavad vähendama oma relvajõude;

· Poola peab saama sõltumatuks riigiks;

· Itaalia piire tuleb korrigeerida vastavalt rahvuse asualale (olgu lisatud, et Wilson ei toetanud Itaalia taotlusi kogu Aadria mere rannikule).

· koloniaalvaidlused tuleb lahendada avalikult ja erapooletult;

· poliitiliste tülide lahendamiseks tuleb luua Rahvaste Liit (tänase ÜRO eelkäija);

Mis toimus aga Versailles' rahukonverentsil tegelikult.

Vastupidi varasematele rahvusvahelistele tavadele ei toimunud Versailles' rahukonverentsil suulisi läbirääkimisi võitjate ja kaotajate vahel. Sõja kaotanud Euroopa keskriigid (Austria, Bulgaaria, Ungari ja Türgi) ei olnud konverentsil esindatud ja neile esitati allkirjutamiseks juba valmis rahulepingud. Keskriikide ja Saksamaa esindajaid Versailles' lossi istungitesaali ei lubatud. Sakslastelt nõuti rahulepingu sätete tingimusteta aktsepteerimist, vastupidisel korral ähvardati jõu kasutamisega. Samal ajal lootsid sakslased, et lepingus esitatud nõudmised ei kujune üleliia karmiks ja seda eelkõige tänu USA presidendi Woodrow Wilsoni "14 punktile". Need Saksa rahva lootused end aga ei õigustanud.

President Wilsoni 14 punktist leidsid mingil määral kasutamist vaid neli tingimust. Sellest hoolimata olid sakslased sunnitud lepingule alla kirjutama. Rahulepingu koostamise ajal hoiti Saksamaad blokaadis, mis jätkus ka peale lepingule alla kirjutamist ja saksa rahva silme ees seisis pidevalt näljasurma ähvardus. Versailles' lepinguga kehtestati Saksamaale järgmised tingimused:

1. Võtta Saksamaalt ära talle seni kuulunud alad ja anda:

· Elsass-Lotring – Prantsusmaale;

· Eupen-Malmedy - Belgiale;

· Osa Ida-Preisimaast liitlastele, hiljem liita see Leeduga;

· Põhja-Schleswing – Taanile;

· Hultesneri maad - Tšehhoslovakkiale;

· Lääne-Preisimaa, Poseni ja osa Ülem-Sileesiast - Poolale; Seda Poolale loovutatud ala nimetati hiljem "Poola koridoriks", kuna see jagas Saksamaa kahte ossa.

2. Anda Danzigile Rahvasteliidu kaitse all vabalinna staatus;

3. Allutada Saarimaa 15 aastaks Rahvasteliidu alluvusse ;

4. Anda Reini vasakul kaldal olnud Kehl, Koblenz ja Köln liitlastele;

5. Allutada Saksamaa kolooniad Rahvasteliidule;

Versailles' lepingu põhjal pidi Saksamaa loovutama (ilma kolooniateta) 70 579 km² oma maast ja andma ära 6,5 miljonit elanikku. Hüvitama sõjakahjud ja maksma võitjariikidele 233 miljardit kuldmarka reparatsioone. Kuna ta aga ei suutnud seda tohutut summat maksta, okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia ka veel Düsseldorfi ja Ruhri alad.

Peale kõige selle Saksamaa veel ka desarmeeriti. Ta sai õiguse pidada vaid 100 tuhat kerge relvastusega Reischwehri sõdurit, mille relvastuses ei tohtinud olla tanke ega raskesuurtükke ning keelama üldise sõjaväe- kohustuse. Keelatud oli omada õhujõude. Mereväes - Reischsmarine - võis olla ainult 15 tuhat meest, kusjuures keelatud oli lahingu- laevade, lahinguristlejate, lennukikandjate ning allveelaevade omamine.

Peale selle demilitariseeriti veel Reinimaa ja määrati, et see jääb 15 aastaks liitlaste okupatsiooni alla.

Esimese maailmasõja tulemustega polnud rahul kolm suurriiki:

1. Põhiline kaotaja Saksamaa, kes polnud nõus suurte territoriaalsete kaotuste ja kontributsiooniga, mida ta Versaille´i lepingu alusel maksma pidi.

2. Itaalia - üks võitjatest – kes leidis, et tema territoriaalsed võidud ei olnud piisavalt suured.

3. Jaapan - samuti üks võitjatest, kellel ei õnnestunud saavutada võimu Ida-Aasias.

Versailles' Tagajärjed

Kõik need asjaolud ühtekokku olid seemneks, kust kasvas välja uus sõda. Aja jooksul moodustasid need faktid kohutava poliitilise relva. Versailles' rahulepingu kohta ütles hiljem USA president Herbert Hoover: "Versailles' kägistati õiglus ja õigusmõistmisest sai ebaõiglus."

Üks Versailles' diktaadi eest vastutajaid, Prantsuse tollane president Clemenceau ei salanud: "See on tasumise päev, mida me pool sajandit oleme oodanud. Tasumise päev on tulnud."

Versailles' toimunu ei olnud rahu, vaid uue sõja algus. Ka üks sellele lepingule alla kirjutanud, marssal Forch on hiljem öelnud: "See ei ole rahu, vaid kahekümneaastane vaherahu."

Enamus saksa rahvast oli aga veendunud, et tegelikult ei kaotanud Saksamaa 1918. aastal sõda, sest Entente' väed Saksamaad ju ei okupeerinud.

Niisugusel arvamusel oli ka I maailmasõja ajal kapralina Saksamaa armees teeninud Adolf Hitler (1889-1945), kes Compiegne vaherahu sõlmimise ajal 1918. aasta 11. novembril oli sõjaväehaiglas, kus ta kosus gaasirünnaku tagajärjel saadud vigastustest. Nagu paljud Saksamaal, oli ka Hitler seisukohal, et tema kodumaad "tabas noalöök selga", mille andsid nn. "novembri kriminaalid".

Viimaste all pidas Hitler silmas Saksamaa sotsiaaldemokraate, kes korraldasid Saksamaal novembrirevolutsiooni ja kukutasid keiser Wilhelm II. Paljud saksa sotsiaaldemokraadid olid aga rahvuselt juudid ja just sellega on seletatav hilisem Hitleri viha juutide vastu. Tema sõnul olevat 1918. aasta sügisel tabanud saksa rahvast juutide vandenõu.

Versailles' rahulepingu mitmed sätted osutusid väga karmiks. Nii ei olnud sõjas laostatud Saksamaa võimeline maksma reparatsioone. Kõigele lisaks tundus äärmiselt ebaõiglasena ka see asjaolu, et kogu vastutus I maailmasõja puhkemise pärast pandi saksa rahvale. Tõepoolest - kuidas sai süüdistada selles vaid sakslasi? Esimese Maailmasõja puhkemise ajendiks oli tegelikult ju Serbia rahvuslaste atentaat Austria-Ungari troonipärijale, kui serbia rahvusest tudeng Gavrilo Princip tappis 28. juunil 1914. aastal Sarajevos ertshertsog Ferdinandi.

Järelikult oli õigus neil, kes väitsid, et Entente' riigid tegid Saksamaast ja saksa rahvast patuoina, kellele pandi vastutus kümnete miljonite inimelude eest.

Selline ebaõiglus põhjustas Saksamaal suurt rahulolematust. Aastatel 1919-1922 leidsid Saksamaal aset mitmed mässud ja riigipöördekatsed. Peamiselt osalesid neis armeest demobiliseeritud sõdurid. 1920. aasta kevadel üritasid nad haarata võimu (nn. Kappi putsch). Veidi varem, 1919. aasta jaanuaris korraldasid Saksa kommunistid oma võimuhaaramise katse. Kõigele lisaks pandi Saksamaal toime rohkesti poliitilisi mõrvu, mille ohvriteks langesid eelkõige need poliitikud, kes sõlmisid Entente´ga vaherahu.