Eesti vabadussõjalased

Autor: Tauno Rahnu

Vabadussõjalaste liikumise eelkäijaks oli 1920 aastal loodud Eesti Demobileseeritud Sõjaväelaste Liit, mis oli võtnud oma ülesandeks veteranide toetamise, neile lubatud teenistuskohtade, talumaade ja prii kooli väljanõudmise. Liidu liikmeskond hakkas kohe jõudsalt kasvama ja see oli arvatavasti üks peapõhjuseid, miks otsustati kätt proovida ka poliitikas. Osaleti 1923 aasta Riigikogu II koosseisu valimistel. Kuid tulenevalt oma kogenematusest ja programmi ebaselgusest kukuti läbi – Riigikokku pääses ainult 1 kanditaat, kes varsti üle jooksis. 1925 läks EDSL laiali. Selle jäänustest moodustati 1926 a. maikuus Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liit. 1929 a. 23. juulil asutati Tallinna, Tapa ja Haapsalu liidu esindajate poolt Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Milliseid eesmärke endale seati? Eelkõige oli eesmärgid üldpatriootilised – et jääks püsima võidetud relvavõitluse tulemus ja et oldaks valmis ka tulevasteks võitlusteks. Peeti tähtsaks valmistada selleks ette noori. EVK põhikirja § 1 võime lugeda : "Organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatlike ja iseseisvuslise riikluse alusel, aidata süvendada ja uuendada kodanikkudes omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada seda vaimu, mis valitses vabadussõja päevil, õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös."

Teiseks eesmärgiks võiks nimetada oma liikmete majanduslike huvide kaitsmist ja kolmandaks üldse organisatsiooni kui sellise loomist. Miski ei osutanud tollel ajal, et poliitiline tegevus eesmärgiks seati. Loomisest võtsid osa kolm kohalikku liitu, kuigi on teada, et sel ajal oli olemas veel vähemalt kolm kohalikku liitu, mis asutamisele kaasa ei aidanud. Need olid Krüüdneri, Petseri ja Narva Eesti Vabadussõjalaste Liidud. Mis oli selle põhjuseks, pole tänapäeval enam kindlaks võimalik teha.

Tihti tuuakse vabadussõjalaste liikumise tekke põhjuseks raske majanduslik olukord Eestis, proovides sellega näidata, et kui ülemaailmne majanduskriis poleks Eestit tabanud, poleks ka vabadussõjalasi. See on inimeste eksitamine. 1929 a. suvel polnud Eestis majanduskriisi. Esimesed tulevase majanduslanguse märgid hakkasid ilmnema alles 1929 a. sügisel ja selle kõrgpunkt oli Eestis 1932 a. talvel.

Küll aga mõjutas majanduskriis vabadussõjalaste populaarsust ning oli põhjuseks nende pöördumisel poliitikasse. Miks? Majanduskriis tabas Eestit rängalt. Ekspordihinnad langesid 2/3 võrra. Põllumajandustoodangul kadus välisturg ja siseturul langesid hinnad. Tuhanded talud läksid oksjonihaamri alla. Sama hull oli olukord tööstuses ja riigisektoris. Inimesed vajasid kiireid lahendusi ja pöördusid abi saamiseks riigi poole. Kuid Riigikogu erinevad rühmad ainult kisklesid ja pidasid mokalaata, reaalset tööd ei tehtud. Ametnikud aga olid uppunud korruptsiooni. Suurenes kuritegevus. Rahvas hakkas nõudma karmi käega riigijuhti, nende enda poolt valitavat presidenti, kes korra majja lööks. Kuid kehtiv, 1920 a. vastu võetud põhiseadus seda ei võimaldanud. Aeg vabadussõjalaste lavale astumiseks oli küps.

I kongress.

26. jaanuaril 1930 kutsuti kokku Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu I kongress Tallinnas. Kohale tuli 60 saadikut 11-st kohalikust liidust. Valiti keskliidu juhatus – kindral Ernst Põdder (pildil ülevalt,vasakult esimene.); kindral Johan Roska (hiljem Orasmaa, Kaitseliidu ülem); erukindral Andres Larka (pildil alumisest reast, vasakult esimene); advokaat Artur Sirk; erukolonel Eduard Kubbo; kapten Helmut Veem (Kaitsepolitsei ülem); J. Sepp ja Kont. Esimeheks valiti Andres Larka. Põhiliselt arutati kutsealaseid küsimusi – talumaade väljastamine, töökohtade muretsemine vabadussõjalastele, prii kool jne. Kuid kerkisid esile ka esimesed poliitilised arutelud. Tauniti korruptsiooni suurt levikut ja lubati välja juurida Eestist marksism.

II kongress. Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu II kongress peeti 22. märtsil 1931 taas Tallinnas. Kohal oli 113 saadikut 43-st kohalikust liidust. Kuna EVKL põhikirja § 15 järgi võidi kongressile saata iga 25 liikme kohta 1 saadik, siis II kongressi 113 saadikut esindasid järelikult 2825-t liiget. See näitab, et EVKL-u liikmeskond oli aastaga kahekordistunud. Nendest u. 65 % kuulusid Tallinna liitu. Nemad domineerisid ka kongressil. Räägiti sellest, et töökohtade jagamisel ei eelistata sõjaveterane, vaatamata 1919 a. suvel välja antud määrusele. Märgiti ära, et probleemid töökohtade saamise ja säilitamisega ei tulenenud mitte ainult saabunud majanduskriisist, vaid ka korruptsioonist. Käsitleti ka sõjainvaliidide ja pensionite küsimust, jpm. Omapärane oli see, et kogu kongress oli haaratud mingist eriliselt ülevast tundest, mis vahel paisus lausa vaimustuspuhanguteks. Tihti katkestasid ettekandeid spontaansed laulupausid, mil lauldi isamaalisi laule. Sellel kongressil kujunes arvatavasti ka vabadussõjalaste lauluks F. Kuhlbarsi ja P. Schultzi laul "Eestimaa, mu isamaa". Vahemärkuseks niipalju, et 2005 aastal välja antud 2 CD-lisel "Eesti sõdurilaulikul" on see laul aga hoopis märgitud kui skautide ja noorkotkaste laul.

Põhilise tähelepanu all olid siiski poliitilised küsimused. Ettekanded tegid Johan Pitka ja Theodor Rõuk. Pitka (pildil) süüdistas valitsust, et see pole piisavalt tööd teinud, et kaitsta Eestit majanduskriisi mõjude eest. Teiseks süüdistas ta riigiaparaati raiskamises ja korruptsioonis. Ja Pitka tegi seda, kasutades üpris karmi tooni. Theodor Rõuk vaidles Pitkale veidi ka vastu. Rõugu arvates polnud süüdi mitte ainult üksikisikud, vaid kogu riiklik struktuur. Tema arvas, et kui kogu võim on riigikogul ja mitte valitsusel ning riigikogu nägeleb kogu aeg omavahel, siis reaalset tööd ei tehta ja polegi muud oodata. Olukorra parandamiseks soovitas muuta põhiseadust. See kõne oli teadaolevalt esimene kord, kui vabadussõjalaste poolt tõstatati põhiseaduse muutmise küsimus. Rõuk nõudis tugeva võimuga riigijuhti, kes valitaks demokraatlikult, üldisel rahvahääletusel. Ta nõudis Riigikogu saadikute arvu vähendamist (50) ja Riigikogu valimistel parteinimekirjade kaotamist ja üleminekut isikuvalimistele.

Kongressi lõpetas Artur Sirgu kõne, kes teatas, et tänasest on visatud vaenukinnas ükskõiksusele ja loidusele, uus vabadusvõitlus on alanud! See oli selge märk, et vabadussõjalased on alustanud poliitilist võitlust. Kongressi lõpus vastuvõetud resolutsioonis anti valitsusele aega 3 kuud tegeleda probleemidega ja leida lahendusi või vastasel korral asuvad vabadussõjalased ise tegevusse. See ähvardus oli mõeldud valitsuses ja Riigikogus olevatele sotsialistidele, kes olid hakanud häälekalt sõna võtma vabadussõjalaste vastu. Selline ultimatiivne avaldus pidi tugevdama nende jõudude seljatagust riigikogus ja valitsuses, kes pooldasid põhiseaduse muutmise eelnõu vastuvõtmist. Saabus I faas EVKL muutumisel poliitiliseks erakonnaks. EVKL oli muutunud "surverühmaks".

Et tugevdada EVKL positsioone ja viia oma põhimõtted võimalikult laia kuulajaskonnani, hakkas 1. mail 1931 ilmuma EVKL häälekandja, ajaleht "VÕITLUS Eesti parema tuleviku eest" (hiljem lihtsalt "Võitlus"). Vastav otsus oli vastu võetud II kongressil.

Esimene takistus, mis EVKL teel seisis, oli põhiseaduse muutmiseks vajalik väga kõrge häältearv, nn kvoorum. Vastuvõetuks loeti eelnõu, mille poolt oli hääletanud vähemalt pool kõigist hääleõiguslikest kodanikest (mitte pool nendest, kes käisid hääletamas). Selline kvooruminõue muutis põhiseaduse muutmise põhimõtteliselt võimatuks. Kvoorumi küsimust oli arutatud Riigikogus ka enne vabadussõjalasi, kuid sotsid koos August Rei ja Eesti Tööerakond eesotsas Otto Strandmaniga olid alati nurjanud need katsed. 24. aprillil 1931 andsid Larka ja Sirk riigikogu juhatusele üle EVKL "Riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seaduse muutmise seaduse" eelnõu. Selle kohaselt oleks piisanud hääletusest osavõtnute enamusest. Samal ajal kui vabadussõjalased Riigikogu juhatusega läbirääkimisi pidasid, esitas Riigikogu omapoolse eelnõu, mis üldjoontes EVKL-ile sobis ja nad võtsid oma eelnõu tagasi. Selles ilmnes mingil määral vabadussõjalaste poliitiline kogenematus ja sinisilmsus. Juunis võttis Riigikogu kvoorumieelnõu häältega 34 : 22 vastu, kuid lisas sinna nõude, mis muutis hääletamaskäimise kohustuslikuks!!! Sellega oli kvoorum tegelikult jäetud peaaegu sama kõrgeks, kui ta oli olnud ennegi.

Koheselt peale Riigikogu otsust hakkas EVKL Riigikogu erakondadele avaldama survet, et algatataks põhiseaduse muutmise eelnõu. Vaatamata venitamisele ja vastutöötamisele avaldas vabadussõjalaste surve mõju ja 24. märtsil 1932 võttis Riigikogu põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu vastu ja see oli valmis minema rahvahääletusele. Kuid see ei olnud selline seadus, millist tahtsid näha vabadussõjalased. Sealt oli täielikult välja jäetud isikuvalimistele ülemineku põhimõte ja sellega ei saanud EVKL nõustuda. Tutvunud Riigikogu eelnõuga, otsustati veebruari algul, et tuleb koostada oma eelnõu ja hakata rahvale selgitama, miks Riigikogu oma tuleks maha hääletada.

4. märtsil teatas riigivanem Jaan Teemant valitsuse nõupidamisel, et kui mingid jõud Eestis peaksid tahtma väevõimuga muuta riigikorda, siis valitsus "ei kohku tagasi praegust korda kaitsmast kõige karmimate abinõudega". Teemanti sõnavõtt oli tingitud arvatavasti Soomes toimunud Mäntsälä mässust ja oli suunatud eelkõige hoiatusena vabadussõjalastele, kuna EVKL ja Lapua liikumine, kelle liikmed Mäntsälä mässu organiseerisid, olid omavahel lähedastes suhetes. Alles paari nädala eest oli kindral Wallenius (pildil) Soomest vabadussõjalastel Eestis külas käinud. Kui vabadussõjalased panidki hoiatust tähele, siis oma käitumises nad seda küll millegiga välja ei näidanud.

III kongress. EVKL III kongress toimus Tallinnas 1932. aasta 20. märtsil. Kohal oli juba 219 delegaati 51-st alaliidust. Taas oli liikmete arv märgatavalt suurenenud, nt. oli selleks ajaks loodud ka esimene välismaal asuv liit – New Yorgi Eesti Vabadussõjalaste Liit. Kongressi esimeste arutlusteemade hulgas olid liidu majandusküsimused ja liikmete kutsealane tegevus. Probleemiks oli töökohtade muretsemine liidu liikmetele. Põhirõhk ettekannetes langes siiski poliitilistele küsimustele. Kerkis esile EVKL liikmeskonna reformi küsimus. Liidu juhatus ja Tallinna alaliit soovisid liikumisse kaasata ka teisi Eesti patriootlikke organisatsioone ja kodanikke, andes neile toetajaliikme staatuse. See oleks suurendanud liikmeskonda ja mis veel tähtsam, nii loodeti ära hoida noorte sattumist punaste mõju alla.

Nendel aruteludel tekkis konflikt Pitka ja Sirgu vahel. Pitka oli liikmeskonna laiendamise vastu ja Sirk poolt. Suurepärase ja karismaatilise oraatorina tuntud Sirk võitis kongressi enamuse toetuse, mille peale Pitka ja tema vähesed (alla kümne) toetajad kongressilt lahkusid. Liikmeskonna reform pööras selja algsele nägemusele EVKL-ist kui Vabadussõja veteranide apoliitilisest organisatsioonist ja muutis selle mõõdukalt radikaalseks rahvaliikumiseks, mis tegutses demokraatlikel alustel. Tasapisi hakkasid välja kujunema kõik poliitilise erakonna tunnused, kuigi vabadussõjalased ise ennast parteiks ei pidanud.

Jutt sellest, et EVKL oli rahvussotsialistlik, natsistlik või fašistlik, on hilisem väljamõeldis. Esimeses Vabariigis tegeles sellega Pätsi-Laidoneri diktatuur, et õigustada oma tegevust. Nõukogude okupatsiooni ajal taheti selle jutuga jätta halba muljet kogu vabariiklikule ajale ja praegu on selle põhjuseks valitsusparteide soov alla suruda rahvuslust. Vabadussõjalaste liikumine võis küll omada mõningaid fašistlikke tunnuseid, kuid eelkõige oli see siiski rahvusradikaalne surverühm. Sellisteks tunnusteks võis pidada näiteks vabadussõjalastel kasutusel olnud käetervitust ja seda, et paljud liikmed kandsid vormi. Vormi kandmises veteranide poolt pole aga ju midagi üllatavat. Samas aga puudusid EVKL-il militaarüksused. Hilisemaid jutte võis tekitada ka see, et EVKL aseesimees Artur Sirk keeldus vastu võtmast annetusi juudi ärimeestelt, nagu selgub dr. Hjalmar Mäe mälestustest. Kuid ka siin oli erandeid.

Omades küll poliitilise erakonna tunnuseid, EVKL reaalselt seda siiski polnud. Neil ei olnud plaanis esitada oma kandidaate lähenevatele Riigikogu valimistele. Küll aga olid nad muutunud äärmiselt laia toetajaskonnaga organisatsiooniks, kellega pidid arvestama kõik, nii erakonnad, Riigikogu kui ka valitsus. Seetõttu polnud suureks üllatuseks, et seoses kutsealaste probleemidega saavutas EVKL 1933. a. algul (21.02) läbimurde Vabaduseristi kavaleridele teatud eesõigusi andva seaduse kehtestamise näol.

Peale III kongressi jätkus EVKL laienemine. Asuti looma noorteringe, kelle liikmetest loodeti kasvatada järeltulevat põlve vabadussõjalastele. Selline tegevus leidis mõningat vastuseisu Riigikogus, mille liikmed olid juba taibanud, et EVKL kujutab endast neile reaalset ohtu. III kongressilt lahkunud Pitka aga pöördus Kohtu –ja Siseministeeriumi poole, et see keelustaks EVKL-li, kuna see polevat enam see "õige" vabadussõjalaste liit! Miks Pitka seda tegelikult tegi, kas mängis siin rolli isiklik solvumine, et ta jäi alla endast nooremale Sirgule või oli siin midagi muud, pole kahjuks võimalik enam välja selgitada.

1932 aasta suvel tabas liikumist raske löök, suri kindral Ernst Põdder. 28. juunil toimus Tallinnas kindrali riiklik matus. Leinarongkäigu moodustasid enamuses vabadussõjalased, kellest osad kandsid esimest korda avalikult must-valget käesidet. Tähelepanuväärne oli ka see, et vabadussõjalaste kolonn marssis kohe kaitseväe üksuste taga, eespool Kaitseliitu.

17. juulil 1932 toimusid Tapal Põhja-Eesti Vabadussõjalaste päevad, mis kujunesid tõeliseks EVKL-i jõudemonstratsiooniks. Kohal oli umbes 3000 meest Tallinnast, Harjumaalt, Narvast, Paidest, Järvamaalt ja Viljandist. Surnuaeda suunduv rongkäik oli üle 2 km pikk ja selle ees marssis koguni 6 orkestrit. Peale pärgade panemist toimus Tapa turuplatsil paraad, peale mida liiguti Männikumäele, kus toimus vabaõhuaktus. Seal peetud kõnes heitis Sirk vaenukinda KÕIKIDELE Eesti parteidele ja kõnest võis välja lugeda, et EVKL-i juhatusel oli plaan muuta vabadussõjalaste organisatsioon poliitiliseks parteiks. Sirk andis hävitava hinnangu Riigikogu poolt välja töödatud põhiseaduse muutmise eelnõule ja kutsus üles viima läbi aktiivset propagandat selle vastu.

Sirgu kõne ajal toimus ka üks vahejuhtum. Umbes 50 sotsi olid kuulajate hulka pugenud ja segasid nüüd kõnet vile ja vahelehüüetega. Üks sots rebis enda kätte must-valge käelindi, sülitas sellele ja trampis jalgadega selle peal. Puhkes kaklus ja sotsid peksti aktuselt minema ning 2 sotsi vahistati politsei poolt. Järgmisel õhtul rüüstasid vabadussõjalased ametiühingute korterit Narvas ja mitmel pool anti sotsidele peksa. Kardeti vägivalla levikut üle Eesti, vastavaid artikleid ilmus päevalehtedes. Kuid EVKL taastas korra kiirelt ega andnud oma vastastele võimalust nimetada neid vägivaldseks ja distsiplineerimatuks kambaks, olles aga samal ajal näidanud, et vabadussõjalastega naljatada ei tasu.

Kui must-valge käelint võeti kasutusele Tallinnas, siis teine oluline tunnus vabadussõjalaste riietuses, nimelt must barett, võeti kasutusele 31. juulil 1932 Valgas toimunud Lõuna-Eesti Vabadussõjalaste suvepäevadel.

13 - 15 augustil 1932 toimus ülemaaline rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Kuna eelnõu oli välja töödatud Riigikogus ja sealt olid välja jäetud vabadussõjalastele tähtsad punktid, siis rahvahääletusele eelnenud kuudel olid vabadussõjalased teinud laiahaardelist vastupropagandat. Kasutati ajakirjandust, niipalju kui see oli võimalik, oma enda ajalehti ja levitati lendlehti. Tänu sellele kukkus eelnõu suurelt läbi. EVKL oli saavutanud võidu.

18. augustil, koheselt pealt peale rahvahääletust, esitas EVKl-ile oma põhiseduse muutmise projekti Konstantin Päts. Vabadussõjalased vastasid eitavalt, kuigi Pätsi projekti põhijooned langesid kokku EVKL-i soovidega. Eitavalt vastati seetõttu, et Pätsi projektis oli plaan muuta Riigikogu 2 kojaliseks rahvuskoguks, mis vabadussõjalastele näis tagasipöördumisena tsaariaega ega sobinud nende plaanidega vähendada riigikogulaste arvu. Samuti oli väga segaselt kirjas kord, mis võimaldas rahvuskogu kokku kutsuda. Ka olid vabadussõjalased tüdinud erakondade trikitamistest ja nad otsustasid jääda ainult oma eelnõu väljatöötamise juurde ning teistega tegemist mitte teha.

Vabadussõjalaste endi koostatud põhiseaduse muutmise eelnõu võeti vastu EVKL juhatuse koosolekul 7. novembril 1932 ja 10. novembril esitati see Riigikogu juhatusele. EVKl-i eelnõus nähti ette riigipea suurenevat võimu, Riigikogu liikmete arvu vähendamist poole võrra ning isikuvalimiste põhimõtte sisseseadmist. EVKL-i eelnõusse kirja pandud tugev presidendikoht oli välja pakutud mitte diktatuuri kehtestamiseks, vaid Eesti parlamendierakondade taltsutamiseks ja korralekutsumiseks.

2. oktoobril toimus Antslas vabadussõjalaste aktusel jälle konflikt vabadussõjalaste ja sotside vahel. Nimelt keeldusid kohale tulnud sotsid riigihümni laulmise ajal paljastamast pead. Sellepeale lõi Valgamaa EV Liidu esimees L. Pallon sotsist alevivanem Tassole kaikaga näkku. 28. oktoobril Võrus toimunud kohtuprotsessil mõisteti Pallon õigeks.

IV kongress. EVKL IV kongress toimus 27. novembril 1932 Tallinnas. Kohal oli 308 saadikut. Päev algas jumalateenistusega Toomkirikus, kust mindi Kaitseväe kalmistule. Sealt marsiti rivikorras Börsihoone ette, mille trepilt juhtkond paraadi vastu võttis, tervitades kolonne käetervitusega ja millele marssijad samaga vastasid. Külalistena olid saabunud Soome väerinnameeste ( "Vapaussodan Rintamamiesten Liito" ) esindus, kelle auks kongressi avamisel mängiti "Porilaste marssi".

Kongressil võeti vastu eeskiri, et keskliidu ja liitude juhatusse ei tohtinud kuuluda isikud, kes olid mõne poliitilise erakonna liikmed. Loeti ette Tallinna ja Tartu Rahvuslaste Klubi ühispöördumine EVKL-i poole, palvega teha koostööd uue põhiseaduse muutmise eelnõu väljatöötamisel. Kuna aga töö selles plaanis juba ammu käisid, siis lükati ettepanek üksmeelselt tagasi.

Kui algaastatel oli EVKL-il põhiliselt 2 eesmärki – võitlus korruptsiooniga ja põhiseaduse muutmine, siis IV kongressiks oli lisandunud terve hulk muid. Esikohale oli nihkunud eesti rahvas ja selle tulevik. Vabadussõjalased teatasid, et paari väikese muudatuse läbisurumisega nende võitlus ei lõpe. Vajati mitte lihtsalt head riiki, vaid head rahvusriiki. Vabadussõjalased deklareerisid, et "rahvuse mõiste on kõrgem kui riigi mõiste. Riik on ainult rahvuse üks eneseteostamise vorm. Aga ka sellise kõrgema vormina peab ta rahvusmõistele täiel määral alluma ja tema teenistuses olema." ("Päevaleht" 15.01.32). Nad nõudsid rahvusliku majanduse taastamist ja majanduslikku protektsionismi. Oluliseks peeti omaenda Eesti turu tagasivallutamist väliskapitali käest. Mõisteti hukka sotsialistide tegevus Eestis, mis oli suunatud Eesti riikluse nõrgestamisele. Mis aga puutub veel vabadussõjalastele süüks pandavat kaldumist fašismi, siis siin on kahjuks ilmselgelt üle pingutatud. Pole teada ainsatki juhust, et mõnes vabadussõjalaste kõnes või kirjutises oleks näiteks vihjatud A. Hitleri "Mein Kampfile". Erilisi sarnasusi ei leia me ka Mussolini liikumisega, ehk siis selle ühe ja ainsa fašistliku liikumisega. Mussolini kuulutas 1920. aastal: "Ei midagi väljaspool riiki, ei midagi riigi vastu, kõik riigile!" Fašism kuulutas riigi tähtsust üksikisiku ees, vabadussõjalased aga rahvuse esmatähtsust riigi ees. Hitleril oli aga rahvuse mõiste kindlalt ja tihedalt läbi põimunud rassi mõistega, aaria rassiga. Vabadussõjalaste kirjutistes ja dokumentides pole aga rassiteemat üldse tõstatatud. Arvestama peab ka seda, et sakslased ei omanud Eestis erilist populaarsust, seda ka vabadussõjalaste seas. Ei olnud veel ununenud Landeswehri sõda ja vabadussõjalased olid vägagi vastu võõrandatud mõisate eest sakslastele kahjutasude maksmisele. 1932. a. "Võitluse" numbrites ilmus küll Itaalia fašismi kohta rida artikleid, kuid need olid lihtsalt seda poliitikavoolu tutvustavad kirjutised. Selliseid artikleid ilmus ka üleriiklikes päevalehtedes, sealhulgas ka poolehoidvaid, kuna 1932. a. oktoobris täitus 10 aastat fašismi võimuletulekust Itaalias.

Peale seda, kui EVKL oli 10. novembril 1932 esitanud oma eelnõu projekti, hakkas Riigikogu jälle venitama. Alles 29. juunil 1933 otsustas Riigikogu juhatus ära rahvahääletuse päevad – 14-16 oktoober 1933. Venitamine toimus arvatavasti selleks, et Riigikogu jõuaks valmis teha jällegi oma eelnõu, kus presidendi rolli tugevasti vähendati ja Riigikogu liikmete arv jäeti 100-le. Rahvahääletusele pandi see eelnõu 10-12 juuni 1933. Tekkis aga küsimus, mis juhtub siis, kui rahvas mõlema eelnõu poolt hääletab? Kumb siis peaks kehtima hakkama? Sellise olukorra vältimiseks ja oma eelnõu kindlustamiseks täiendas Riigikogu rahvahääletuse seadust. Nimelt võeti vastu otsus, et kui üks eelnõu on vastu võetud, siis 1 aasta jooksul ei tohi toimuda uut hääletust. Seetõttu venitatigi EVKL-i eelnõuga niikaua, et Riigikogu jõuaks oma eelnõu esimesena hääletusele panna.

Kuid Riigikogu oli vastamisi veel ühe nende jaoks ebameeldiva probleemiga. Kuna hääletamas käimine oli muudetud kohustuslikuks, siis kartsid nad, et protestiks selle vastu võib rahvas nende eelnõu vastu hääletada. Seetõttu muudeti hääletamine 1933 aasta algul taas vabatahtlikuks. Riigikogu pettumuseks lükkas aga rahvas nende eelnõu suure häälteenamusega jälle tagasi. Vastavalt kehtinud põhiseaduse § 32-le, pidanuks nüüd Riigikogu, nagu ka eelmise hääletuse läbikukkumisel, end ise laiali saatma ja välja kuulutama erakorralised Riigikogu valimised. Kuid nagu ka eelmisel korral, eiras Riigikogu põhiseadust. Selline käitumine näitab, milline poliitiline kultuur valitses tol ajal võimuringkondades ja millises kriisis ühiskond tegelikult oli.

Üllatusena hakkas juunis vabadussõjalaste eelnõud toetama ka K. Päts koos oma põllumeestega!! Alles märtsis 1932 oli ta hoiatanud põhiseaduse muutmiskatsete eest, lubades tarvitusele võtta kõige karmimad abinõud. Peale seda kutsus ta vabadussõjalasi omaenda eelnõud toetama. Siis toetas ta Riigikogu eelnõu. Ja kui see läbi kukkus, asus ta mingit piinlikkust tundmata vabadussõjalaste oma toetama. Päts oli hea näide nendest, kes olid võimul Riigikogus – ehe oportunism ja poliitiline selgrootus. Augustis liitus Pätsiga ka Laidoner, kes kutsus samuti üles EVKL-i eelnõu poolt hääletama.

Vahepeal oli hakatud Riigikogus aina tihedamini sõna võtma, et vabadussõjalaste tegevust ohjeldada. Aktiivsemad olid ses suhtes loomulikult sotsid.

1. mail 1933 toimus Pärnus suurem kaklus vabadussõjalaste ja sotside vahel. Peale seda keelustati avalikud rongkäigud. 1. juunil korraldas riigivanem Jaan Tõnisson Tartus kõnekoosoleku. Kohale tulnud vabadussõjalased vilistasid ta välja ja ajasid niimoodi koosoleku nurja. Üllatuseks võttis valitsus riigivanema väljavilistamist kui rünnakut seadusliku võimu vastu ja 3. juunil Tartu EVL täiesti alusetult ja ebaseaduslikult keelustati ja varad arestiti!!!

Tuues põhjuseks mingi ebamäärase "ohu riigivõimule", kehtestas riigivanem Tõnisson 11. augustil 1933 üleriigilise kaitseseisukorra. Keelustati Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, Eesti Noorsotsialistlik Liit, Eesti Tööliste Partei võimlemisrühmad, "Põhja Küttide" (asunikud) leegionid ja Demokraatlik Liinisõdurite Ühendus (sotsid).

Et keelustada vabadussõjalaste tegevus, asuti jälle seadusi väänama. Kuna kehtiv "Kaitseseisukorra seadus" keelustamist ei võimaldanud, kehtestati samal, 11. augustil "Sisekaitse ülema määrus Nr. 9", mille alusel eelmainitud ühingud keelustati. Kuid selles keelustamises puudus erapooletus. Kui asunikel ja sotsidel suleti ainult sõjaväeliselt organiseeritud rühmitused, siis oleks vabadussõjalased pidanud sulgema äärmisel juhul ainult suuremates linnades asunud korrapidajate rühmad. Aga ei. Suleti kogu EVKL. Samal ajal, et lõpetada ajakirjanduse uurimine sõjalaevade "Lennuk" ja "Vambola" ebaseadusliku müümise kohta Peruule, kehtestati ajakirjanduslik tsensuur.

Kui Eesti riigikorda oleks tõepoolest ähvardanud mingi oht, siis jääb arusaamatuks riigivanem Tõnissoni edasine käitumine. Nimelt sõitis ta järgmisel päeval ametlikule visiidile Soome! Riigi kohale on tõusnud surmaoht aga riigivanem sõidab Soome pasteeti sööma!?

Sulgemine aga ei peatanud vabadussõjalaste tegevust. Suureneva hooga jätkus selgitustöö põhiseaduse muutmise eelnõu tutvustamisel. Küll aga langes järjest Tõnissoni valitsuse populaarsus rahva hulgas ja enamus Riigikogu erakondi oli pöördunud samuti nende vastu. Ülipopulaarseks oli muutunud Artur Sirk. Oma karismaatilise iseloomu ja selgete ja kaasakiskuvate sõnavõttudega oli ta võitnud rahva südame ja poolehoiu. Tema kõnesid kogunes alati kuulama tuhandeid inimesi.

14.-16. oktoobril toimunud rahvahääletusel võeti EVKL-i eelnõu suure häälteenamusega vastu. Poolt oli 416 878, vastu 156 894. Peale hääletustulemuste teatavakssaamist puhkesid Tallinnas spontaansed meeleavaldused, rahvas kogunes raekojaplatsile, lauldi laule, rõõmustati, vabadussõjalaste liidreid kanti õlgadel nagu olümpiavõitjaid. Kuna meeleavaldused olid kaitseseisukorra kehtestamise tõttu keelatud, üritas politsei rahvast algul laiali ajada, kuid see oli lootusetu ettevõtmine – rahvast oli liiga palju. See meeleavaldus näitas, et EVKL-i ohjeldamiseks mõeldud kaitseseisukord oli läbi kukkunud. Ilmselt taipas seda ka valitsus ja 17. oktoobril astus Tõnissoni valitsus tagasi ning 20. oktoobril lõpetati kaitseseisukord. Moodustati sotsidest ja põllumeestest valitsus, mille eesotsa astus Konstantin Päts, kes nüüd jälle vabadussõjalaste vastu pöördus ja sotsidele lubas, et "paneb vapsidele päitsed pähe". Vabadussõjalastel oli samuti võimalus pääseda valitsusse, kuid see oleks tähendanud koostööd sotsidega. Põhimõttekindlad Sirk ja Larka(pildil vastavalt: vasakult kolmas ja paremalt esimene) keeldusid pakkumisest.

EVKL-i taasavamise asemel aga otsustati luua uus organisatsioon – Eesti Vabadussõjalaste Liit, mis registreeriti Kohtu –ja Siseministeeriumis 28. oktoobril 1933. See organisatsioon kujunes suuremaks kui tema eelkäija. Kuu aega pärast registreerimist kuulus EVL-i 250 kohalikku osakonda (EVKL-is oli sulgemise hetkeks 110 osakonda) ja märtsiks 1934 oli neid rohkem kui 500. Tunduvalt suurenes ka liikmeskond. Kui EVKL-i IV kongressi ajal oli seal liikmeid 10 000 ringis, siis novembriks 1933 oli EVL liikmeid 60 000!

12. novembril 1933 toimus Võrus EVL koosolek, kus otsustati astuda aktiivselt poliitikasse – osaleda nii kohalike omavalitsuste, Riigikogu, kui ka riigivanema valimistel. Riigivanema kandidaadiks otsustati üles seada Andres Larka(pildil). Nüüd oli vabadussõjalaste organisatsioon muutunud poliitiliseks parteiks.

Esimene ja ainukeseks jäänud EVL-i kongress toimus 17. detsembril 1933 Tallinnas. "Estonia" kontsertsaalis oli kohal 1019 delegaati 300-st osakonnast, sellele eelnenud aktusest võttis osa 5000 inimest.

Millised eesmärgid seadis endale EVL? Eelkõige muutuda laialdaseks rahvaliikumiseks, mis demokraatlikul teel võimule tulles teeb lõpu erakondlikule nägelemisele ja korruptsioonile, liidab rahva üheks võimsaks rahvuslikuks tervikuks ja mis pühendab ennast Eesti Vabariigi ja eesti rahvuse teenimisele. Nad olid veendunud, et parteid, kes ei suuda loobuda erakondlikust kitsarinnalisusest, peavad kaduma.

Taas kerkisid avalikkuses pinnale süüdistused, et vabadussõjalased ihkavad diktatuuri ja on fašistid. Selle peale reageeris Sirk ägedalt : "See pole õige! Peab tundma eestlase hingeelu, et mõista fašismi mõttetust meil. Eesti rahvas on vabadusearmastaja. Ta ei allu diktatuurile. Selles peituski Tõnissoni viga : oma diktaatorlike võtetega ta aitas meie tööle tunduvalt kaasa. Me võitleme parteide peremeest-mängimise vastu. Me pole fašistid. Me ei tunnusta juhi printsiipi. Nõuame rahva valitsust. Seega meie jääme demokraatideks, kuid omal viisil. Tunnustame parteide olemasolu riigi seadusandlikus asutuses. Meie ei võitle trükivabaduse vastu. Meil ei lähe vaja Hitlerit või Mussolinit. Meile on vaja ausaid poliitilisi juhte. Rahvale peab jäetama täieline vabadus." ("Päevaleht" 05.12.33)

Kongressil võeti vastu rida otsuseid, mille kogumit võiks nimetada ka valimisplatvormiks. Põhirõhk oli pandud järgmistele punktidele – toetada rahvuslikku põllumajandust; suurendada põlluharijate kaitset majanduskriiside mõjude eest; kaitsta põllumajanduslikku siseturgu; suurendada tööliste õigusi; võtta vastu töökorralduse seadus ja asutada töökohtud; lõpetada nende kaupade sissevedu, mida majanduslikult tasuvalt on võimalik toota Eestis; lõpetada Eesti riigifirmade väliskapitali kätte müümine ja seni äramüüdud firmad taasriigistada; lõpetada baltisakslastelt võõrandatud maade eest tasu maksmine; võtta vastutusele kõik isikud, kes on teinud Eesti riigile kahjulikke majanduslikke otsuseid ; vastu võtta marksismi vastu võitlemise seadus.

7. detsembril 1933 andis EVL Riigikogu juhatusele üle "Marksismi vastu võitlemise seaduse" eelnõu, milles nõuti Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ja teiste samalaadsete organisatsioonide keelustamist, kuna see partei oli oma eesmärgiks seadnud eraomanduse kaotamise, mis oli aga põhiseadusevastane. Nädal aega hiljem lükkas Riigikogu juhatus eelnõu tagasi, vihjates sõnavabadusele.

Jaanuaris 1934 toimusid kohalike omavalitsuste valimised. Nagu arvata oli, saavutasid vabadussõjalased suuremad võidud just linnades. Kokkuvõttes saadi 41, 2 % linnades antud häältest. Parimad tulemused olid Tallinnas, Tartus, Narvas, Viljandis, Rakveres, Võrus, Tapal, Valgas ja Nõmmel, kus valimised võideti. Algasid läbirääkimised volikogude moodustamiseks.

Samal ajal alustati ettevalmistustöid riigivanema valimisteks. Sotsid seadsid oma kandidaadiks August Rei, vabadussõjalased A. Larka, asunikud Laidoneri ja põllumehed K. Pätsi. Selleks, et kandidaat lõplikult üle seada, tuli koguda 10 000 allkirja oma kandidaadi toetuseks. Vabadussõjalaste propagandajuht dr. H. Mäe hakkas koguma materjale Laidoneri ja Pätsi kohta, Reid ei peetud võrdväärseks vastaseks ja ei vaevutud tema minevikuga tegelema. 20. märtsil ilmus "Võitluses" artikkel – "J.Laidoner majandusmehena", milles kirjeldati Laidoneri kahtlasi äritehinguid Harju Pangas, Scheeli Pangas ja teistes firmades. Samasugust artikklit valmistati ette ka Pätsi kohta, kuid selle avaldamine otsustati jätta hilisemaks, otsustavaks lõppvalimiste ajaks. Kui vaja. Polnud ju veel teada, kas Päts üldse suudab endale vajaliku arvu allkirju koguda.

Alanud allkirjade kogumise kampaanias läks Larka teiste kandidaatide ees kohe pikalt juhtima. Juba esimesel päeval sai Larka 20 000 häält! Kampaania lõpuks oli Larkal 64 658 häält, Laidoneril 38 493, Pätsil 18 577 ja Reil ainult 5071 häält. Kuid kaugemale selle aktsiooniga ei jõutudki. Tähelepanu peab kindlasti juhtima sellele, et kurikuulsaks 12. märtsiks ei olnud Pätsil veel 10 000 häält koos!!!

Märtsi algul hakkasid toimuma ootamatud kaadrimuudatused sõjaväes ja politseis. Vallandama ja erru saatma hakati EVL-iga seotud isikuid. Levisid kuulujutud, et valitsus eesotsas Pätsiga kavatseb rünnata vabadussõjalasi mingil moel. Hjalmar Mäe sai vihjeid oma tuttavatelt poliitilisest politseist, et koostatakse vahistamisnimekirju. Mäe informeeris sellest Sirku, kuid Sirk teatas, et etteseatud teest tema kõrvale ei kaldu, tulgu mis tuleb. Vabadussõjalased polevat teinud midagi ebaseaduslikku ja seetõttu pole mõtet vahistamisi karta, kõik mõistetakse õigeks. Sirk arvatavasti ei uskunud, et Päts söandab sooritada riigipöörde valimiste eel, kui vabadussõjalastel on rahva hulgas nii suur toetus. Oletada võib ka seda, et kui Sirk kuulis, et info pärineb politseist, võis ta arvata, et see on provokatsioon, et ärgitada vabadussõjalasi mingitele aktsioonidele, peale mida oleks valitsusel tekkinud seaduslik alus EVL sulgeda.

Riigipööre. 12. märtsi hommikul kehtestas Päts üleriigilise kaitseseisukorra ja sisekaitse ülema Laidoneri otsusega suleti EVL. Samal päeval keelas Laidoner ära kõik poliitilised koosolekud ja rongkäigud. 16. märtsil katkestati Riigikogu tegevus ja 19. märtsil lükati määramata ajaks edasi mõlemad aprilli lõpuks väljakuulutatud riiklikud valimised. Poliitiline elu seiskus ja kogu võim koondus Laidoneri ja Pätsi kätte. Arreteeriti kõik vabadussõjalaste juhid, välja arvatud Larka. Kaitseväe valitud üksused toodi tänavatele korda hoidma. Kokku vahistati umbes 500 vabadussõjalast, kellest osa aga peaaegu kohe vabastati. Uurimise alla jäi 425 inimest. Toimus ebaseaduslik riigipööre. Õiguslikust küljest vaadates pandi toime äärmiselt palju seadusrikkumisi, kuid nende lahkamine läheks liiga pikaks ja keeruliseks. Toimusid laiaulatuslikud repressioonid, mis olid suunatud vabadussõjalaste ja nende perede vastu. Neid vallandati töökohtadelt ja sadu vabadussõjalasi saadeti elukohtadest välja ehk teisisõnu küüditati.

15. märtsil pidas Päts Riigikogus kõne, milles süüdistas vabadussõjalasi selles, et nood olevat lükanud Eesti anarhia teele, üritanud vägivaldselt haarata võimu, vallandada kodusõja ja nende tegevus olevat võinud viia omariikluse hävingule. Sama rääkis ka Laidoner, viidates veel ka mingile välisohule. Millisest ohust Laidoner rääkis, jääb selgusetuks. Kui ta mõtles Nõukogude Liitu, siis oli see silmakirjalikkuse tipp, sest just Laidoner koos Pätsiga olid need, kes meie omariikluse enamlastele loovutasid. Pätsi anarhiasüüdistused olid laest võetud. Ei ole mingit infot, et vabadussõjalaste tegevus oleks põhjustanud sõnakuulmatust tsiviil –ja militaarsektoris. See, et valitsus mõnda Kaitseväe või Kaitseliidu üksust enam ei usaldanud, pole samastatav sõnaga anarhia. 12. märtsi sündmused näitasid, et ka usalduse küsimus polnud aktuaalne – ükski üksus ei hakkanud mässama. Kodusõja süüdistus oli aga täielik väljamõeldis. Sellest rääkides vihjasid nii Päts kui ka Laidoner 1924. aasta 1. detsembri mässukatsele. See oli absurd. 1. detsembri sündmuste taga oli piiri tagant juhitud kamp põrandaaluseid kommuniste. Paralleeri tõmbamine nende ja Vabadussõja veteranide vahele oli meelevaldne ja kergelt öeldes idiootlik. Süüdistus põhiseadusliku korra vägivaldses kukutamises või muutmises oli aga naljakas. Vabadussõjalased tegid aastaid tööd, et luua uus põhiseadus, nad panid selle rahvahääletusele ja saavutasid selle vastuvõtmise suure häälteenamusega. Ja nüüd tahavad nad seda sama põhiseadust vägivaldselt hävitada – olukorras, kus neil on rahva tohutu usaldus ja ees ootamas kindel võit riigivanema ja Riigikogu valimistel? Ebausutav. Riigipöörde kasuks otsustavad ikka need, kes kardavad, et seaduslikud vahendid ei aita.

Seda, et süüdistustel alust ei olnud, näitas ka sündmuste edasine käik. Asja uurimine venis aina pikemaks ja üha rohkem vahistatuid tuli vabadusse lasta. Juuni lõpus oli neid vahi all veel 70 meest, 11. novembriks, Sirgu põgenemise hetkeks oli vahi all ainult 7 meest – Sirk, K-A. Jalakas, P. Laaman, K. Podrätsik, J. Holland, O. Mitt ja L. Pallon. Tasapisi olid kadunud kõik süüdistused, jäi vaid üks süüdistus – vabadussõjalased ähvardasid avalikku julgeolekut ja rahu. 30. aprillil 1935 esitatud süüdistuses figureeris ainult punkt – osavõtt organisatsioonist, mille eesmärgid võisid olla ohuks julgeolekule ja rahule. Ehk teisisõnu ei süüdistatud neid praktiliselt mitte milleski.

Enne kohut vabadussõjalaste üle juhtus veel üks tähelepanuväärne sündmus, nimelt sooritas Artur Sirk 11. novembril 1934 põgenemise vanglast. Põgenemine sai teoks tänu vabadussõjalastele sümpatiseeriva valvuri J. Küttimi abile. Põgenemise peaorganisaator oli kapten H. Paris, idee aga tuli Soome mõttekaaslastelt. Tallinnast põgenes Sirk autoga Ventspilsi ja sealt laevaga Soome. Suurt abi oli põgenemisel seejuures Soome mõttekaaslastel. Nimelt andsid mitmed Soome ajalehed kohe peale põgenemist teada, et Sirk on juba Soomes, muutes nii põgeniku liikumise Läti poole tunduvalt ohutumaks. Näiteks teatas ajaleht "Vaasa", et kui nende toimetaja Koskela helistas põgenemise asjus V. Helanenile, siis viimane rääkis kõne ajal eesti keeles Sirguga. Selline desinformatsioon aitas arvatavasti Sirgul pääseda vahistamisest, sest politsei jäi valeinfot uskuma ja põgenemisele kaasaaitajaid ei vahistatud.

10. jaanuaril 1935 toimus Tallinnas EVL korrapidajate üksuste juhi, reservkapten Baldwin-Heinrich Dunkeli matused. Ta oli surnud vanglas, oodates kohut. Kirstu saatsid umbes 5000 inimest ja matuserongkäigu ees kanti Sirgu poolt saadetud pärga. Kuigi massiüritused olid keelatud, ei julgenud valitsus vahele astuda. Samal päeval toimus mälestusüritus ka Soomes, mille korraldas "Isamaaline Rahvaliikumine".

Kohus vabadussõjalaste üle toimus 12-20. juunini 1935. Selgus tõsiasi, et kohtu all olevaid mehi süüdi mõista, tuli kõigepealt välja mõelda paragrahv nende jaoks. 19. septembril 1934 lisati Kriminaalseadustikku spetsiaalselt selle protsessi jaoks § 112 lisa, mille alusel kohtualused süüdi mõisteti. Kuid kuna tegelikku süüd vabadussõjalastel polnud, said nad tingimisi karistused, 6 kuust kuni 1 aastani.

23. juunil 1934 tähistati esmakordselt Võnnu lahingu aastapäeva ametliku Võidupühana. Ka tänapäeval oleme me sellega nii harjunud, et ei küsigi endalt, mis selles lahingus siis nii erilist on. Miks me tähistame Vabadussõja võitu Landeswehri sõjas toimunud lahinguga? Kas mitte sõda ei käinud Nõukogude Venemaaga? Ja kes oli tol ajal kommarite suurim sõber, nende palgal ja nende tallalakkuja? Tubli, vastus õige. See oli poluvernikust isehakanu Konstantin Päts ja tema mõte oligi 23. juuni. Et peremeestele heameelt teha... Nii et kallid sõbrad, ärge siis unustage Paju lahingu aega – 31.01.1919. Just see lahing võiks olla Võidupüha. Või 25.05.1919 kui Eesti väed vallutasid Pihkva.

Kuid teema juurde tagasi. Algas "vaikiv ajastu". Algul suhtus rahvas kaitseseisukorda kui millessegi ajutisse. Kuid 1934. a. sügisel pikendati seda veel terveks aastaks. See näitas, et Päts ja Laidoner ei kavatsenudki võimu käest anda. Etterutates võib öelda, et kaitseisukord jäi kehtima EV lõpupäevadeni 1940. a. suvel. Kuigi erakondade tegevus oli keelatud, tekkis 1935 aasta 7. märtsil uus poliitiline ühendus – Isamaliit. Selle asutajateks olid siseministri abi H. Kukke ja valitsuse Propagandatalituse juhataja H. Oidermaa ja see oli loodud vaid selleks, et vähendada muljet, nagu kehtiks Eestis diktatuur.

Muutused toimusid ka valitsuses. Pätsi järel teiseks meheks tõusis siseminister Kaarel Eenpalu(Einbund), kes tõrjus Laidoneri tahaplaanile, hõivates tema koha sisekaitse ülemana. Eenpalu sai endale ka peaministri koha. Tema allkirja kandis ka määrus, mis keelas ära Vabadussõja või vabadussõjalase nime kasutamise (sic!).

Vabadussõjalased olid surutud põranda alla. Kuid käed rüpes ei istutud. Salaja hakati taastama korrapidajate üksuste struktuure. 1935 a. septembri lõpkuks oli loodud seitse rühma, igas umbes 30 meest pluss seitse "harilikku kompaniid", igaühes 80-150 meest. Loodeti, et kaitseseisukorra lõpp pole enam kaugel ja siis ollakse kohe valmis poliitikaareenile astuma. Kuid põhiline organisatoorne töö piirdus siiski vaid Tallinna piirkonna ja vähesel määral Tartuga. Mujal olid repressioonid ja väljasaatmised vabadussõjalaste sidemed lõhkunud. Trotslikult kanti aga kõikjal musti barette, kuigi see oli keelatud. 1935 a. aprilli lõpus levitati üle Eesti William Tomingase lendlehte, kus kutsuti üles kõiki kodanikke passiivsele vastupanule ja süüdistati Pätsi seaduserikkumistes ja võimuhaaramises. Tomingas mõisteti 10 000 lendlehe levitamise eest 2 aastaks ja 3 kuuks vangi. Samuti läksid vangi paljud, kes sellele aktsioonile kaasa aitasid.

Levima hakkasid meeleolud, et olukorra muutmiseks tuleb relvade poole pöörduda. Siiski oli selge, et ka nüüd, pagenduses olles, pooldas Sirk rahumeelset tegutsemist. 19. augustil 1935 toimus K. Pätsi visiit Soome. Soome "Sinimustad" noored plaanisid Pätsi vastu käremeelset meeleavaldust, kuuldus ka üleskutseid Päts "küüditada", nagu lapualased olid venelastega teinud(Päts oli päritolult pooleldi venelane, nn poluvernik). Sellest kuulnud Sirk aga keelas selle karmilt ära.

20. septembril 1935 esitas Larka rahvaalgatuse korras valitsusele eelnõu, milles nõuti enne 12. märtsi valitsenud riigikorra taastamist, riigipöörde korraldanud valitsuse kõrvaldamist ja asendamist uuega ning selliste seaduste vastuvõtmist, et midagi sellist tulevikus enam juhtuda ei võiks. Niisiis – "diktatuuri ihkavad" vabadussõjalased tahtsid vastu võtta seadused, mis välistavad diktatuuri!!! Kuid samal päeval andis Päts välja dekreedi, mis võimaldas tal Larka eelnõu rahvahääletusele mineku ära keelata!

Larka eelnõuga väljatulemine oli vabadussõjalaste viimane legaalne aktsioon. Nad olid proovinud pöörduda rahva poole, kuid ka seda ei võimaldatud. Oli selge, et kõik legaalse võitluse võimalused olid ammendunud.

Algasid ettevalmistused riigipöörde sooritamiseks. Valmistati ette lendleht, kus kirjeldati vabadussõjalaste plaane peale riigipööret. Samas anti teada, et riigipöörde ainsaks sihiks on põhiseadusliku ja õigusliku korra taastamine Eestis. Mingist uuest diktatuurist polnud juttugi. Riigipöörde päevaks määrati 8. detsember 1935. Nimelt toimus samal päeval "Estonias" Isamaaliidu kongress. Plaaniti hõivata teatrihoone ja nii kogu valitsuse ladvik vahistada.

Tänapäeva ajaloolased räägivad tihti vabadussõjalaste 8. detsembri riigipöördekavast kui millestki halvast – stiilis, näete nüüd, vabadussõjalased näitasid oma tegelikku palet lõpuks, nad olid vägivaldsed riigikukutajad! See on vale ja siin "unustatakse" ära, et Päts oli toime pannud ebaseadusliku riigipöörde ja selle vastu võidelda oli iga ausa ja truu Eesti kodaniku põhiseaduslik kohus!!!

7. detsembri õhtul asus A. Sirk mootorpaadiga Helsingist Tallinna poole teele. Kahjuks pidid nad aga tormise mere tõttu tagasi pöörduma. Ülejäänud vandeseltslased kogunesid kella 18.00-ks Kadaka tee 20, M. Kalmu korterisse. Kohal olid A. Larka(pildil), A. Seiman, J. Holland, P. Laaman. A. Pedak, H. Mäe, L. Pallon, K. Podrätsik, A. Klaasmann, A. Allik ja A. Liivak. Oodati Sirku ja relvi Soomest. Varsti saabusid ka Tartust E. Kubbo, V. Puskar ja H. Paris. Kui sai selgeks, et Sirku ja relvi ei tule, otsustati, et riigipööre jääb ära ja minnakse laiali. Siis aga tabas maja haarang. Kõik seesolijad vahistati. Selgus, et üks väljas valves olnud meestest oli olnud reetur ja teavitas politseid suurest kogunemisest. See mees oli Anton Burmeister.

Kui suured olid siiski vabadussõjalaste tegelikud väljavaated? Paistab, et päris suured. Kõik märgid näitavad, et kui neil oleks õnnestunud hõivata "Estonia", siis sõjavägi oleks jäänud kasarmutesse ja jätnud vabadussõjalastele vabad käed tegutsemiseks. Samuti oli selge, et Riigikogu opositsioon aktsepteerib juba toimunud riigipööret ega võta ette mingeid aktsioone. Kuid need on vaid oletused. A. Sirgu ja relvade mittesaabumine hävitas kõik lootused edukaks riigipöördeks. See oli vabadussõjalaste lõpp.

Peale 8. detsembrit muutus Sirgu viibimine Soomes keeruliseks. Ta suundus Soomest Rootsi, kus ta palus asüüli. Tüüpiliselt neutraalsele Rootsile, mis igasugu sekeldusi pelgas, öeldi Sirgule ära. Sirk sõitis 1936 a. jaanuaris Londonisse ja veebruaris Hollandisse. Hollandis Sirk arreteeriti ja Eesti nõudis tema väljaandmist. Sellega tegeles Rotterdamis Eesti saatkonnanõunik Georg Meri. Holland aga keeldus väljaandmisest, käsitledes Sirku kui poliitpõgenikku.

Eestis toimus kohus "riigipöörajate" üle 1936 aasta 6-25. maini. Kohtu all oli 155 vabadussõjalast. Neist 8 said õigeksmõistva otsuse. Ülejäänud said erineva pikkusega karistused, madalaim oli 6 kuud tingimisi. Vabadussõjalaste juhid said 20 aastat sunnitööd. Samuti sattusid vangi mõned Sirgu sõbrad Soomes. V. Helanen ja J. Virkkunen mõisteti Helsingi raekohtus katse eest "kukutada Soome Vabariigiga sõpruses olevas riigis maksvat riigikorda" 14 kuuks vangi.

Peale aastast viibimist lahkus Sirk Hollandist ja 10.05.37 saabus Luksemburgi ja asus elama Echternachi linnakesse. Sealt jätkas tihedat suhtlus oma mõttekaaslastega nii Eestis kui ka Soomes. Samas kirjutas ta raamatut Pätsi ja Laidoneri võimuhaaramise kohta, Luksemburgi saabumise ajaks oli raamat juba viimistlemisjägus.

Siis saabus saatuslik 31. juuli 1937. Sel päeval käitunud Sirk pealtnägijate sõnul väga rahutult. Ta oli maininud, et oli eelmisel päeval kohanud linnas mingeid eestlasi. Keda nimelt, ta ei öelnud. Kuid silmnähtavalt oli ta sellest kohtumisest erutatud ja rahutu. Kogu pärastlõuna teda hotellis ei olnud ja kui ta saabus, oli ta läbimärg, räsitud ja porine. Ta sõi ja läks oma tuppa. Rohkem teda elusalt ei nähtud. Samal õhtul leiti ta lebamas hotelli õues oma teisel korrusel asuva toa akna all, pea vereloigus.

Sündmuskoha ülevaatusel selgus, et Sirgu toa ukse juurde pääses ka märkamatult, maja tagaukse kaudu. Tagauks, mis alati oli lukustatud, oli aga tol õhtu avatud. Kui Sirk oleks oma toa aknast kogematta alla kukkunud, siis oleks ta lebanud otse akna all aga mitte 3 meetrit majast eemal. Samuti oli tema toast kaduma läinud tema raamatu käsikiri. Hollandi ametivõimud pakkusid välja versiooni, mille järgi Sirk hukkus õnnetusjuhtumi tagajärjel, kui ta üritas kellegi eest akna kaudu põgeneda(kui see ka nii oleks olnud, oleks see ikkagi mõrv!). Nimelt teatati, et Sirk oli maandunud ebaõnnestunult jalgadele, siis kaldunud inertsist ettepoole, vigastanud kukkudes vasakut põlve ja siis raskelt kukkunud laubale, murdes koljuluu vasaku silma kohalt. Kuid see osutus valeks. Nimelt toodi Sirk 3. oktoobril 1937 Helsingisse. Helsingis toimunud Sirgu põrmu uurimisel põlve ja kolju vigastust aga ei leitud, küll aga leiti ta maost arseeni!

Enesetapu versioon on samuti äärmiselt ebausutav. 5 päeva enne mehe surma sai Sirgu abikaasa kirja, milles Sirk avaldas lootust, et varsti nende olukord tunduvalt paraneb. Ka ei vali ükski enesetapja maisest elust lahkumiseks allahüppamist TEISE korruse aknast. Nii et jääb ainult üks variant – mõrv. Kes mõrva tellis, on üpriski selge – Eestis võimul olev valitsus, kellele Sirgu võimalik tagasitulek Eestisse või tema raamatu avaldamine oli äärmiselt ebamugav ja isegi ohtlik. Paljuütlev on ka see, et 2 nädalat peale Sirgu surma, 17. augustil kuulutas Päts välja amnestia vabadussõjalastele.

Artur Sirgu matus toimus 9. oktoobril 1937 Helsingis. Selle korraldas "Akadeemilise Karjala Seltsi" sekretär A. Kokkonen, matusekulud kattis aga algul Sirgu perekonnasõber, noor soome üliõpilane Outi Hämäläinen. Matuseteenistuse viisid läbi õpetajad E. Simojoki ja E. W. Pakkala. Kohal olid ka mõned vabadussõjalased, kes olid Soome põgenenud. Südamliku järelhüüde ütles V. Helanen. Artur Sirk maeti Helsingi Hietaniemi surnuaiale.

Artur Sirgu surmaga võib vabadussõjalaste liikumisele joone alla tõmmata. Eestis oli saabunud vaikiva ajastu tippaeg ja Pätsi võim kõigutamatu. Selge on ka see – Pätsi ja Laidoneri sooritatud riigipööre oli iseseisva Eesti lõpu algus. 12. märts 1934 on Eesti ajaloos tunduvalt tähtsam ja traagilisem daatum kui me arvata tahaksime – sellest tulenenud Eesti sisemine lõhestatus ja vaikiv ajastu inimeste südametes soodustas 1940. aasta alistumismeeleolusid ja viisid Eesti riigi hukuni.

KASUTATUD KIRJANDUST

Ilmjärv, Magnus – "Hääletu alistumine." (2004)
Marandi, Rein – "Must-valge lipu all." (1997)
Mäe, Hjalmar – "Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi." (2005)
Tomingas, William – "Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis." (1992)